Reisi alguse meeldiv uudis oli see, et olin taaskord pakkimisega hoogu läinud! Mu kodune kaal näitas küll, et on enamvähem 20 kilo, aga Ryanair väitis järjekindlalt, et 24,9. Muidugi on see usutav, sest mu kaalul on kombeks +/- 5 kilo näidata. Mis siis ikka, mõned asjad käsipagasisse, paar pusa selga, leivast, fliistekist ja merevaigust loobusin ja siis lasti kohver ikka lennuki peale. Lennureis oli pikk ja väsitav nagu need tavaliselt ikka kipuvad olema, kokku läks 19 tundi, et Granadasse jõuda, aga siin me nüüd oleme:P Brüsseli lennujaamast ostsin vist ka kõige kallima vee, mida kunagi joonud olen- 3,3 EURi poole liitrit. Kohe kui Malagas lennukist maha saime, paiskus meile vastu kuumus ja näkku tekkis mõnus naeratus! Siin lihtsalt ei saa muudmoodi, kui peab naeratama, nii hea on! Lennujaamast bussijaama minnes oli minutite küsimus, kas jõuame bussile või mitte. Kuigi mõlemad lennud maandusid õigeaegselt, läks siiski veel aega, et enda pagas kätte saada, seega jäime esimesest bussist maha. Kohe andis tunda, et oleme Hispaaniasse jõudnud, iga asjaga läheb päääris kaua aega!!! Mõned pildid ka Malaga lennujaamast:
Viimasele bussile õnneks ikka jõudsime, seal saime ka ühe Läti tüdrukuga tuttavaks, ja üllatusüllatus, ta oli hommikust saadik meiega sama marsruudi kaasa teinud: Riia-Brüssel-Malaga-Granada.Maailm on ikka väike! Pidi ka pooleks aastaks Granadasse õppima tulema. Nagu teada, siis ma armastan pimedas bussisõitu, nii et hoolimata sellest, et olime nii kaua lennanud nautisin õhtul kahetunnist sõitu, tee peal nägi mägesid ja istandusi ka. Või noh, täpselt niipalju kui pimedaga näha on:D Mägedes olid igalpool uhked villad ja nagu maandumisel nägime, siis enamus villad olid ka basseiniga. Nojaaah, tegemist ongi ju põhimõtteliselt costa del sol'i ehk päikeserannikuga, kus elavad rikkad, kuulsad ja ilusad!
Granadasse jõudes võtsime takso ning kihutasime meie host'i juurde. Jõudsime kohale ning Rafiki hõikas juba rõdult HOLAAAAAAAAAAAAAA! Ilmselgetel põhjustel olin selleks ajaks juba piisavalt unine ja kapusta, suutsin vaid tasakesi hei vastu hüüda nagu tagasihoidlikule Eesti tüdrukule kombeks. Kodistasime kohvritega tuppa ja kohe kui Rafiki oli näidanud, kus ma magada võin oli mats ja maaühendus ehk uni! Üritasin küll alguses viisakusest juttu üleval hoida, aga andsin suht 10 minutiga alla.:D
Hommikul ärkasin kõige viimasena, Rafiki ja Ando olid juba tunnikese üleval olnud. Tegin kiire hommikusöögi, mis koosnes õllesigaritest, pikniku juustupulkadest, leivast ja saialilleteest( ehk siis kõik komponendid, mis veel Eestist võetud toiduvarudest alles olid) ja siis põrutasime linna peale. Muretsesin endale kõige olulisema asja- KAARDI! Ilma selleta eksiksin küll kohe ära. Võtsin veel igaksjuhuks 2 tükki, juhuks kui üks ära peaks kaduma, mis minu puhul väga suure tõenäosusega ka juhtub.
Päev möödus Granadaga tutvudes, käisime linna äärest ääreni läbi. Selgus, et meie teaduskond asub mäe otsas, nii et ootan juba mõnuga ,kuidas iga hommik saab mägironimist harrastada, oleks nagu trenni eest.=) Tee pealt korjasin hulga telefoninumbreid, et saaks endale elamise. Nüüd on vaja veel ainult hispaania number endale muretseda ja siis saan kõnesid hakata tegema. Korterikuulutusi on siin ikka tuhandeid üleval, nii et seda muret ei ole, et elamist ei leia. Ühte korterit käisin juba vaatamas, üks naine elab sees ja üürib tubasid välja- praegused elanikud on 3 hispaania tüüpi pluss siis korteriomanik ise ja siis üks tuba on veel vaba. Eks näis, kuhu ma siis maandun lõpuks. Siin pildil on mõned kuulutused näha, aga see on tõesti ainult üks väike osa suuuuuurest kuulutustehulgast:
Õhtul tegime koos Rafikiga süüa- chilli con carne makarontsikutega. Täitsa maitsev oli. Kohe jäi silma, et Hispaanias on toidupoes hinnad tunduvalt odavamad kui Eestis. Poes läks 10 EURi ja ostsin päris palju toidukraami, millega saaksin 3 päeva ilusti hakkama, aga noh ma olen ju väikse isuga ka.
Aga praeguseks ongi kõik, ilmselt homsest läheb elu täie hooga käima- homme esimene tutvustav loeng ja kool hakkab siis järgmisest nädalast!
Täiendan veits enda postitust. Kogu eelneva jutu kirjutamine oli nii kurnav, et pidin tunnikese magama. Mulle nii sobib Hispaania režiim – päeval väike siesta ja beautysleep ja õhtul hilja magama. Selle koha pealt tunnen küll, et olen valesse riiki sündinud. Pärast uinakut läksime Andoga veelkord linnaga tutvuma. Nägime kuidas poisid rägbit mängisid. Väravad olid samasugused nagu ameerika jalgpallis, seega mõtlesingi alguses et nad mängivad hoopis ameerika jalgpalli, aga lähemal vaatlusel selgus, et ikka rägbi. Siin on väga kihvtilt korraldatud, palju erinevaid campuseid, spordicampus on eraldi ja selgus, et seal saavad ilmselt tudengid tasuta trenni ka teha. Õhtul oli seal jooksjaid küll päääris palju ja nägime veel suuuuurt basseini. Kahjuks oli see tühi. Ja jalgpalliväljakut ka. Kesklinna poole minnes jäid tee peale mandariinipuud ja muidugi proovisime kohe ära! Harjumuspärasest magusast ja mahlasest mandariinist oli küll asi väga kaugel. Nägi välja nagu mandariin, aga maitses nagu greip. Petukaup, aga päevase C-vitamiinivajaduse sai küll rahuldatud. Puuviljad on poodides muidugi väga mahlased ja maitsvad ja loomulikult olin üliõnnelik, et sain enda lemmikuid suuuuuri valgeid purgiube, mida Eestis kahjuks ei müüda. Eestlased jäävad heast kraamist ilma. Njämmu. Homme on varajane äratus, nii et ei jää nüüd muud üle kui buenos noches soovida...
Hasta la vista!
M.
No comments:
Post a Comment