“The world is a book and those who do not travel read only one page.”

Ongi kätte jõudnud viimane päev Taanis. Püstitasin siinoldud ajaga enda jaoks mitu uut rekordit.Nimelt ei ole ma varem nii kaua Eestist eemal olnud. Varasem rekord oli 3 nädalat USAs ja nüüd olin siis kuu aega eemal. Kusjuures pika peale harjub isegi ära ja koduigatsust eriti palju ei olegi, oleks ainult omad inimesed siin siis oleks elu lausa lill!:P Teine uus rekord oli see, et jooksin ükspäev 7,5 kilomeetrit järjest, mulle pole kunagi muidu jooksmine meeldinud. Ja siis proovisin üldse igasuguseid uusi asju, mida varem proovinud/teinud ei ole.

Viimastel päevadel on superhea ilm olnud, nii et olen linna peal väikestel sopingutuuridel käinud. Ilmselgelt ei ole Taanis miniseelik hea valik selgapanekuks, kui tahad rahulikult omaette mööda tänavaid loivata. Täna olin juba palju targem ja panin pikad püksid jalga, don't like too much of attention. Täna käisin jälle H&M'is, läksin kassase maksma ja no need inimesed, kes mu taga/kõrval järjekorras ootasid vaatasid ja muigasid kui oma riidehunniku letti lõin. Oleks tahtnud kõva häälega öelda, et it's not all for me. Oh well, las nad arvavad mis tahavad:D Ostsin endale gladiaatorid ka. Jajah, mina, kellele need alguses üldse ei meeldinud. Aga proovisin jalga ja täitsa kobedad olid!:P Kohver on mul loomulikult veel pakkimata, jätan ikka viimasele hetkele. Tahaks loota, et mingeid ülekilosid ei tule, õnneks M&M'il on kaal ka, saan enne minekut ära kaaluda. Hommikul pean mingi 5 ajal ärkama, ei tea, kas üldse magama jõuangi. Kell 6 läheb rong ja siis Kopenhaageni poole, ehk saan rongis ka veidi magada. Aga see hommikuti ärkamine on raske, I don't do mornings! Mulle meeldib kui hommikul saab kaua magada ja siis võin poole ööni(või ka järgmise hommikuni) üleval olla! aga no kui pean just varakult ärkama, siis võib arvestada, et vähemalt tund aega olen täiesti välja lülitatud ja omas mullis. Fun!:D

Täna oli plaanis muuvinait. Seekordne film oli siis "Nine". Viimased korrad kui koos filme oleme vaadanud, oleme valikuga väga alt läinud, aga lootsime, et seekord on lood teisiti.




Tegelikult juhtus aga nii, et vaatasime 10 mintsa filmi ära ja sis kõigil tuli hirmus unekas või oli vaja mingeid muid asju teha ja film jäigi pooleli. No tüüpiline, et meil ükski filmiõhtu ei õnnestu:D


Eile oli Leonora kolmenädala sünnipäev ja selle puhul sõime kanaburksi. Ise tehtud, hästi tehtud. Selle jaoks on vaja:

Kanafileed
Burgerisaiu
Tomatit
Sibulat
Juustu(toasty sulatatud kile sees näiteks)
Spetskastet
Kapsalehte(hiinakapsas või salat hoopis)

Siis tuleb kanafileed ära maitsestada, panni peal kergelt pruunistada ja siis ära küpsetada. Siis tuleb burksisaiad pooleks õigata ja röstima panna(siin oli mingi spetsröster, millega sai ainult ühelt poolt röstida). Ja siis paned saia vahele kõigepealt kapsalehe, siis juustu, siis tomativiilud ja sibulaviilud siis kanafilee ja siis kastet peale ja siis teise saia poole ka peale ja njämm, valmis ta ongi! A no seda tuleb ilmselt noa ja kahvliga süüa, muidu laguneb laiali. Meil olid mingid jalkateemalised saiad ka, peale oli nagu jalgpalli muster tehtud. The whole world is crazy because of the football. Veidi veel ja siis ongi läbi!

Homme kui Eestisse jõuan tuleb üsna tapmine ja tagaajamine. Tahaks TTÜsse lõpetamisele jõuda, kasvõi korraks läbi lilli viima. Ja siis veel linnas igasugused asjaajamised. Ja siis vaja veel Paldiskis käia korraks, buss võtta. Ja siis vaja õhtuks Laitsesse jõuda. Aga loodan enda lõputute energiavarude peale:P

P.S. Kavatsen Leonora endaga Eestisse kaasa võtta, ta on lihtsalt liiga armas!

P.S.S. Juba homme: fun fun till the morning sun!

M.

What goes around comes all the way back around

Loen nüüd päevi, mis veel Taanis jäänud on. Hea uudis: ma ostsin tagasilennupiletid ära. Siin hakkas ka mingi väike sääskede invasioon pihta ja nüüd mul on päris mitu sääsepunni nii et mõtlesin siis, et pakin kohvri ja tulen Eesti tagasi. Aga mul on jäänud veel 3 ööd magada enne kui liikuma hakkan. Ehk siis 1. juuli olen tagasi! Seni naudin Taanit, värsket õhku, häid sööke, linnulaulu, päikest ja vabadust. Mul on siuke kuri tunne, et kui Eestis tagasi olen, siis jääb blogikirjutamine küll katki, sest koguaeg on palju tegemist... Tavaliselt juhtub nii...Aga eks paistab, I'll do my best to continue!:)

Täna ongi viimane päev farmis, peaks kohe enda kohvri ka kokku pakkima, mul asjad veel laiali. A see kohvri kokku-lahti pakkimine on äärmiselt tüütu. Alati jätan selle viimasele hetkele. Nüüd selgus veel, et pärast Hiiumaad pean kohe Viimsisse minema mõneks päevaks, nii et mul ei ole absoluutselt ettekujutust, et kas ja millal ma üldse koju ka jõuan. Ehk õnnestub see Viimsiskäik veidi edasi lükata, kuigi sügavalt kahtlen.

Laupäeval käisin jälle süntsil. Hullult palju head sööki oli ja peoperenaine oli kõvasti vaeva näinud. Peol oli veel teisi eestlasi, taanlasi ja üks ukrainlane ka. Nii et üsna rahvusvaheline seltskond. Mis mulle Taani pidude juures ikka meeletult meeldib on see, et kui keegi tuleb siis surutakse kõigil kätt ja kui ära minnakse siis soovitakse kõigile ükshaaval head aega ka. Loob kuidagi vabama ja sõbralikuma ja mõnusama õhkkonna selline traditsioon minumeelest.



Ja sünnakook oli ka eriti nämmu ja ilus nägi välja ka. Mingi Taani traditsiooniline kook pidi see olema. Tuleb tunnistada, et taanlased teavad päris hästi, kuidas häid kooke teha. Panen koogist ja sünnalapsest ka ühe pildikese:



Nüüd on igatahes selline plaan, et lähen paariks päevaks Odensesse, tsillin ja tiksun seal väheke ja siis kodu poole. Aga okei, nüüd mul on tõesti aeg kohvrit hakata pakkima!

Adios!

M.

Heartbreak warfare

Nonii, pole vahepeal just eriti eeskujulik kirjutaja olnud. Nii palju on tegemist olnud ja õhtuti olen tavaliselt nii väsinud, et on mats ja maaühendus-ehk teisisõnu siis vajun kohe voodisse ära kui enda tuppa jõuan.

Teisipäeval tegin tööd. Käisin ploomidel oksi lõikamas ja pärast nägin välja nagu oleks sõjas käinud, kõik käed olid kriimustusi täis(sest et nendel okstel, mis ära pidin lõikama olid okkad- nice!). Sattusin nii hoogu, et astusin sipelgapesast 5 cm kauguselt mööda, hea et sisse ei astunud! Siis sõitsin veel traktoriga, millel oli suur järelkäru. Pidin oksad lõkkeplatsile toimetama sellega. Jõudsin siis lõkkeplatsi juurde ja peatasin traktori kinni, aga siis see hakkas mäest alla veerema( sest ma arvasin, et on kaval poole mäe peal seisma jääda, et siis on lõkkele lähemal ja ei pea nii kaugele tassima oksi). No ega ei jäänudki muud üle, kui sõitsin eemale jalkaplatsi äärde ja hakkasin sealt siis tassima. Õhtupoole ronisin katustele, et saaks vihmaveetorusid puhastada(ei, ma ei karda kõrgust, mkmm!). Aga ma olen aru saanud, et hirmud ongi selleks, et neid ületada(välja arvatud juhul, kui jutt käib ämblikutest).

Kolmapäeval tegin tööd. Ronisin jälle katustele. Ühes kohas pidi redeli ikka väga järsult püsti panema, Jyrgen jalutas ka just parajasti mööda. Ütlesin, et "I hope I won't fall down". Selle peale ta seletas mulle, et kui üleval olen siis võin vabalt redelit vasakule-paremale liigutada ja , et kui ma clever girl olen, siis ei kuku alla. No tundub, et olen clever, jäin ellu!:P Ja kõrgust kardan endiselt:D

Selleaastane jaanipäev möödus hoopis teisiti kui tavaliselt. Näiteks eelmise aasta jaanipäeval olin kummimadratsiga Peipsi peal, nii ära põelnud, et kampsun oli seljas ja hakkasin Venemaa poole triivima.



Ja mängisin liivarannas "veits" meeleolukas tujus Twisterit, loogiline et võitsin. Sest teistel oli veel rohkem raskusi püsti püsimisega:D Ja hommikul kui avastasime, et meist mõnisada meetrit eemal on burksiputka, oi see oli üks rõõmsamaid hetki meie kõigi elus...Palju häid mälestusi!




Sel aastal käisime jaanipäeva ajal hoopis sünnipäeval - Mai Louise sai aasta vanemaks. Hirmus pugimine toimus, nagu oleks jõulud ja jaanipäev ja sünnipäev kõik ühe korraga. Terese oli mingit hull nämmut kooki ka teinud, nii et pidin 3 tükki ära sööma. Küsisin kohe retsepti ka ja kui kunagi nii kaugele jõuan, et küpsetama hakkan, siis saan siia ka kirja panna:P Siis grillisime veel ja tegime lõket. Mai Louise ja Marius tahtsid, et ma nendega wiid mängiks. Neil oli mingi tantsumäng, et ekraanil keegi tantsib ette ja siis sa pead samal ajal samamoodi liikuma. Hakkasin siis mängima ja sattusin nii hoogu. Alati kui tantsin siis unustan ära, mis ümberringi toimub ja kas seal üldse veel kedagi on. Tantsisin "Who let the dogs out?" laulu järgi. Muidugi laulsin kõva häälega kaasa ka! Kui laul ära lõppes ja omast mullist välja tulin, pöörasin ringi ja vaatasin, et kõik olid ukse peale kogunenud ja plaksutasid mulle:D Suht naljakas oli ja oleks tahtnud maa alla ka vajuda...:DAga wii tantsukas on nüüdsest mu lemmik. Ja teisel kohal on poksimine. Kunagi läksime öösel pärast pidu webmediasse wiiga poksima, Taavi filmis veel ka ja see video oli ikka megakoom:D
Kui eile sünna ajal õues istusime lendas üks helikopter üle ja selgus, et see oli Malthe onu. Tal on Taanis kaks kodu ja siis autosõit võtaks liiga kaua aega ja lendab sellepärast lendab helikopteriga, et aega kokku hoida. Maarit ütles, et ta on ka sellega lendamas käinud, nii kihvt, tahaks ka. Õhtul laulsime veel lõkke ääres mingit taanikeelset jaanipäevalaulu, viis oli päris raske, hääldusest ma parem ei räägigi. Aga hääldasin nii nagu mul oleks kuum puder suus ja keel pehme ja hästi halb olla ja tundus, et tuli päris hästi välja:D Pilte ma ei ole jõudnud veel arvutisse panna, nii et ei saa siia ka lisada kahjuks.

Aga taanlased ise ütlevad ka, et selle hääldusega on selline lugu, et nad söövad kõik sõnalõpud ära ja ega nad ise ka alati päris täpselt ei tea, kuidas mõnda sõna hääldama peaks. Mida rohkem aega siin olen, seda enam tundub, et võiks taani keele selgeks õppida. Natsa saan juba aru ka. Iga päevaga sõnavara täieneb, loomade koha pealt olen juba päris spets. Tean, kuidas on kassipoeg ja kana ja jänes ja koer. Terese üritab minuga järjepidevalt taani keeles suhelda, kogemata. Eilsel süntsil Hakkas Ole õde minuga ka taani keeles rääkima, täna käisime Jyrgeni noorima venna juures, kes hakkas minuga samuti taani keeles rääkima. Ju siis olen nii taanlase nägu...

Ongi umbes nädalake veel jäänud ja siis on hellõu Estland! Viimastel päevadel on päris suur igatsus tulnud. Mitte niivõrd Eesti järele, aga inimeste järele. Täna pani i-le täpi muidugi see, et Raxu pani jaanipäevapildi üles. Nad käisid Lemmerannas, it would have been perfecto! No, Lemmerannas. Ma olen täiesti sõnatu, mu lemmikkoht maailmas! Aga sel suvel ei tea, kas saangi sinna. Sest täts ütles, et neil suvilas ehitatakse ja seega nad ise sinna suvitama ei lähegi:( Pilt iseenesest on peaaegu, et täiuslik...Ainult üks pisike asi on puudu: MINA! Oh, how I miss you guys! Aga juba varsti...Ja sellest tuleb the best summer ever!



Aga no olen tubli ja pean veel vastu ja kohe kui tagasi, siis lähme kõik koos Hiiumaale ja on jälle tore. Ma ei kujuta ette, mis veel siis saama hakkab, kui Hispaanias pean 4 kuud olema, aga eks aeg näitab. Võib-olla hakkab nii meeldima, et ei tule kodu enam meeldegi. Täna sain päris kõvasti naerda ka, olin üle pika aja msnis ja kuulsin Eesti uudiseid. Selgus, et tartukatel läks jaanipäev ka kohati suht käest ära. Näiteks Arli sõitis auto pagasnikus, sest nad ei mahtunud muidu ära:



Ta ikka oskab! Ja siis nägin veel ägedaid fotosüüdistusi. Ja muidugi tuli veel suurem igatsus peale. Sel aastal pean enda igasuvist traditsiooni kahjuks lõhkuma ja ei lähegi Tõrvasse Pauka sünnale. Niuts. Igal aastal oleme Määrjaga sinna hääletanud ja tagasi. See on nagu märks suve algusest, aga sel aastal tuleb suvi teisiti. Aga Maarja, me teeme selle peo tasa, for sure! Nii, et pane vaim valmis, varsti olen tagasiiiii ja loodetavasti oled ka mind lennujaamas nende samade aksessuaaridega ootamas:



Kell on jälle märkamatult palju saanud, nii et on aega Mati Unega pisut tutvust teha. Kuigi täna on peaaegu, et täiskuu nii et eks paistab, kas uni tuleb üldse.

M.

La Vie Rurale

Laupäevast hakkas siis jälle farmielu. Tegelikult on jube mõnus hommikul ärgata ja värskes õhus väike jalutustiir teha, linnas seda varianti eriti ei ole. Kuigi olen poole oma elust Eesti suuruselt teises ja ka kõige ägedamas linnas elanud, siis olen koguaeg ikka maatöid ka teinud ja saan ilusti hakkama. No problemos! Minu jaoks ei ole võõras kartulipanek, rohimine, lehma lüpsmine, kurkide kastmine jne....Nii et järgmist "Lihtsa elu" staari minust ei saa:D Ja kusjuures mulle täitsa meeldib aiamaal mässata, as they say: näpud mullas, närvid korras!

Niisiis, tulime laupäeval farmi. Muidugi oli auto jõhkralt asju täis pakitud, nii et istusin suure kotikuhja all. Pidime korraks ka linnaäärest ühest ostukeskusest läbi käima. Saime auto ära pargitud ja siis hakkas kapoti alt tossu tulema. Vaatasin ehmunud näoga, küsisin Malthelt, et "Is it normal?". Ja ta ütles, et "No it's not, but with this car it is!". Haha, jäime siis autosse ootama kuni Malthe poes käis. Viimased sõnad kui ta ära läks olid, et "I can't guarantee you that it won't explode." NICE! Kui Malthe tagasi tuli hoidsime kõik hinge kinni, et kas meie nunnu vana hästiteeninud Saabike läheb tööle või mitte. Keerasime süüdet, miiiitte kui midagi ei juhtunud. Proovisime teist korda veel, täiesti edutult. Jõudsin juba mõelda, et no siia me jäämegi. Proovisime kolmandat korda ja...Magic! It worked! Nii et seekord ei pidanudki hakkama autot lükkama.

Laupäeval jäin õhtul taaskord farmi valvama. Teised läksid sünnale - Jyrgeni vennanaise juubel. Tegelikult oli ta sünnipäev 25. november, aga ta tahtis suvepidu teha ja seega tähistas 19.juuni. Võib ka nii!:D Mathias oli ka nädalavahetuseks jälle farmi tulnud. Mängis meile klaverit jälle söögi alla ja söögi peale, nii hea rahustav:



Eile sain lõpuks midagi, mida ma olen tükk aega igatsenud...mmmmmõnus....mmmmmeelierutavalt mmmmmahe.....mmmmmetsikult mmmmmmmaitsev....mmmmmmmmmmmmmahlane.....mmmmmmõistusthullutavalt mmmmmmmmmmmmagus!
Mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm......(Et pinget üleval hoida, siis lõpus ehk kirjutan, millest jutt käib;))

Tänane päev möödus üsna töiselt. Käisime Jyrgeniga paadiga sõitmas, ma aerutasin ja ta tõmbas vikatiga umbrohtu veest välja. Suutsin ühe aeru ka ära lõhkuda( tüüpiline, mul ikka juhtub). Aga no, ütlesin endale lohutuseks, et see oligi juba vana!:D Siis niitsin pool päeva muru, napilt oleks enda muruniitmiskiiruserekordi teinud. Olin juba 3 tundi niitnud, mõtlesin, et ohh....5 mintsa veel ja siis on kõik. Ja mis te arvate mis juhtus? Raider jäi seisma. Täiesti lambist. No muidugi mul mõte töötas, et ilmselgelt on bensiin otsas. Läksin otsisin Jyrgeni üles, ütlesin et "I have a little problem. I think that the gas run out. What should I do?" Vastus oli, et "You should but some gas in then!"...Oh really?:D Okei, otsisin siis bensu üles, täitsin paagi ära ja sain enda niitmise lõpetatud. Selleks, et veenduda, et ikka õigesse paaki kütus saab,tundus hea mõte kergelt nuusutada, kas paagis on bensulõhn. Mõeldud-tehtud. Panin nina ligi, aga ei tundnud mingit lõhna, no jube kahtlane...Panin veits lähemale ja tõmbasin sügavalt sisse. Napilt oleks lendlevaid haldjaid ja helendavaid ussikesi nägema hakanud:D Enam nii ei tee!

Võin veidi ka taanlaste söögikommetest rääkida, mis on kohati veidi erinevad kui Eestis. Üks peamisi asju, mis kohe silma jäi oli see, et võikut süüakse siin noa ja kahvliga(võib-olla ainult siin farmis on selline komme, ma ei teagi:D). Alguses tundus jube võõras, aga nüüd olen juba nii ära harjunud. Mäletan, et eelmisel aastal ka kui Taanist koju läksin sõin ka esimesed paar nädalat võikut noa ja kahvliga. Tegelikult on täitsa mõnus, proovige! Järjepidevalt üritatakse mind kala sööma meelitada ja tehakse siis selle kohta nalja, et mulle kala ei meeldi. Aga no ma jään endale kindlaks, no matter what. Kui jutt käib korralikust suitsulestast, siis on muidugi hoopis teised lood! Eile tegi Yrse mingit salatit, mis nägi jube uhke välja. Ainult, et peamine komponent oli krevetid- mida ma taaskord ei söö:D Salatis olid veel melon ja bambusevõrsed ja kurgiviilud olid kaunistuseks pandud. Nokkisin siis neid ja no pärast kõigil oli jälle nalja kui palju, et salatit jäi veel üle, Mariin sööb ära. Haha! Lõunasöögiks süüaksegi tavaliselt võikusid ning siuke korralikum soe toit on alles õhtul. Ja enne magamajäämist on veel aftensmad. Ehk siis mingi nn. heauneõhtusöök. aga selle olen küll vahele jätnud, ma ei saa täis kõhuga magada. Ja no täiesti müstika on enne magamajäämist veel kohvi juua. Thanks, but no thanks!:)

Muidu tegin täna veel ühe hirmsa avastuse - Taanis on juba ka kerge sääskede invasioon. Õhtul kui väljas jalutamas käisin üritas päris mitu sääsepoissi mu verd varastada. Jubeeee! Nii et tekkis vaikselt mõte, et ehk peaks tagasilennupiletid ära hankima. Ja no loomulikult igatsen Tartut juba ka veits taga, kuigi naised saunas on rääkinud, et seal eriti midagi ei toimu hetkel. Loogiline ka- suvi ju! Märdil oli täna lõpetamine, kahju kohe, et ei saanud minna. Siis empsuga lobasin eile telefonis tükk aega, ta oli suht nördinud kui mainisin, et kui Eestisse tulen siis lähen Hiiumaale kõigepealt. Ütles, et "Mh, siis mul pole ikka kellegagi rattaga sõitmas käia ju!" Aga no, suvi on pikk veel ees, küll jõuab:P

Ja kui kedagi piinab küsimus, et mis on nii mmmmmmõnusalt mmmmmmahlane, mmmmmmmeeeldivalt mmmmmmmmmmmmagus ja mmmmmmmmmmmmõnus, siis:





MMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMMAASIKAD (Jah, ise peenra pealt korjasin ja sõin!)



M.

The monk who sold his Ferrari

Eile leidsin lõpuks aega ja tegin algust uue raamatuga. Tegelikult alustasin selle raamatu lugemist juba eelmisel suvel, aga millegipärast jäi lugemine pooleli. Ja kooli ajal ei ole olnud aega eriti muud lugeda kui ökonomeetria konspekti ja programmeerimise käsiraamatut algajatele(Python!):D Praegu on küll selline tuhin sees, et ei taha raamatut käest ära pannagi, nii huvitav on. Raamat ise meenutab mulle veidi Jack Londoni "Martin Edenit"(mis on üks mu lemmikuid), kuna see räägib samuti sellest, kuidas ennast tuleb pidevalt täiendada ning ei tohi paigale seisma jääda ning kunagi ei tohi rahul olla selle teadmistepagasiga, mis juba omandatud, vaid alati tuleb edasi püüelda! Raamat ise näeb välja selline( väga andekas kaanepilt minu arvates!):



Kui ükskord raamatu läbi saan, panen siia mõned märkimisväärsemad ütlused ka kirja. Endal on ka hea kunagi vaadata ja meelde tuletada. Eile õhtul sain empsult ka kaks pikka kirja. Lugesin ja naersin omaette, ta on ikka paras koomik. Üldsegi on mul maailmaparim ema(kuigi ma usun, et igaüks arvab enda ema kohta samamoodi). Emm kirjutas, kuidas neil läheb ja et ta tunneb must puudust, sest et tal on üksi igav rattatamas käia...Nii et ei ole küsimustki, kust ma enda rattapisiku olen saanud. Ükskord kui koos rattaga sõitmas käisime oleks ta peaaegu vastu puud sõitnud...Ütles, et jäi vaatama kui pruunid jalad tal on:D Ja sealt pärisingi ma ilmselgelt enda blondid hetked...Kõik head ja vead, mis mul on, on geenidest ja alati saab vanemate kaela ajada kui millegi "andekaga" hakkama saan! Aga igatahes ma loodan, et kunagi kui olen sama vana kui emm, olen täpselt sama äge ja ilus ja tore ja hea ja mõistev ja armas ja sõbralik ja lahke ja hoolitsev ja kuulav ja naljakas ja tore ja nooruslik ja hea vestluskaaslane ja ....See nimekiri võiks vist küll lõputu olla! Panen ühe pildi ka enda kõige nunnumast empsust, keda võiks tegelikult pidada ka hoopis meie neljandaks õeks(eelmisel aastal mingid mehkad hakkasid meiega Hiiumaal liini ajama, kui empsuga koos poes käisime:D):



Tuli korraks väike koduigatsus...Aga samas on nii mõnus, et Taanis on ka osake perest, siis ei ole üldse nii hull. Üldsegi on üks mu põhimõtetest, et : "No matter what, family comes first!" Ja nii ongi!

Täna kui Maariti ja Leonoraga jalutamas käisime sai jälle päris kõvasti naerda. Mannuga koos on alati, et juttu jätkub kauemaks ja kõhulihased saavad mõnusat trenni. Kõndisime mingist kogunemisest mööda, kus oli päris palju tumedanahalisi ja moslemeid. Ja no ütlesin siis, et immigrantide kokkutulek. A siis taipasin, et sõnast immigrant nad saavad aru ja peaks hoopis sisserändaja ütlema. Ja lõpuks jõudsime järeldusele, et hoopis põuepommarite kokkutulek oli( sest terrorist on ju rahvusvaheline sõna, seda ei saa samuti kasutada!). Jalutasime siis edasi ja no täiesti uskumatu, kui ennasttäis need jalgratturid siin Taanis ikka olla võivad. Läksime ülekäigurajast üle, roheline tuli põles jalakäijatele ja mingi rattaga tädi kimas mööda rattateed meie poole ja lasi veel kella ka, et me talt eest ära tuleks. Uskumatu ülbus. Veidi aega hiljem nägime kõige nunnumat koera üldse! Mina, kes ma olen täielik kassiinimene, leidsin ennast korraks mõtlemast, et sellise võtaks küll koju:


Nunnumeeter läks sajaga põhja ja enamgi veel! Tuli välja, et tegemist oli üheksanädalase puudlikutsikaga, nimi läks mul juba kahjuks meelest ära. Ta oli sama pisike nagu kassipoeg, no ülimalt arrrrrmas. Omanik oli nii lahke ja lubas teda paitada ja nunnutada ja ütlesime talle, et kindlasti leiab ta kutsuga jalutades endale koguaeg uusi sõpru. Nii et mehed, kui tahate endale uusi naistutvusi, siis võtke siuke pisike nunnukas ja minge temaga jalutama. Naiste tähelepanu on garanteeritud! Palju parem meetod kui see, et sul on mingi uhke pann perse all(vabandust väljenduse eest:D)!

Õhtul tegime muuvinaidi. Väike kebab ka kõrvale( juba kolmandat korda elus sõin!)- üks mu lemmiktoitudest hetkel. Film ise pidi olema thriller. Tutvustuses oli kirjas, et see on selline film, mida sa aasta pärast vaatamist ei suuda veel ka unustada. Isegi kui sa väga tahaksid. IMDBst tsekkisin skoori ka, 7,5 punkti 10st-täiesti arvestatav. Panime siis filmi peale ja...Pärast esimest viit minutit tundus see jube masendav film. Pärast kümmet minutit pöörasin pilgu kõrval. Kuskil paar minutit hiljem teatas Maarit, et tema ei taha seda näha, nõustusin momentaalselt. Filmi nimi on siis "The road". Kui kellelgi huvi, siis vaadake ära ja rääkige mulle ka, kuidas oli. Ma usun, et hea film, kuid reedeseks filmiõhtuks ikkagi liiiiga sünge. Tegelikult on mul hetkel nimekirjas veel paar filmi, mida Mathias soovitas. Vaatan kui mõni õhtu viitsin, siis vaatan ehk midagi neist ära:)

Homme siis jälle farmi ja saangi taaskord oma lihtsat elu jätkata. Järgmisel nädalal ootab mind kaks sünnipäeva ees, kuhu suure tõenäosusega minek. Aga eks siis kirjutan nendest ka ehk täpsemalt pärast seda, kui nad juba toimunud on. Praegu on jube suur uni peal(nagu enamus ajast:D), aga keegi hakkas rakettidega akna taga paugutama. Nii et ei kujutagi ette kuidas see magamine nüüd välja näeb. Igatahes ootan endiselt suve...Või no vähemalt ilusad päikselised ilmad võiksid juba tagasi tulla, et saaks ikka veidi jumet ka peale ja ei peaks suvel randa minema valge nagu luik. Okei, pean nüüd tunnistama, et ma ei saa klahvidele enam eriti pihta ja seega on ka kirjutamine äärmiselt raskendatud...

Good night, sleep tight!

M.

Let's make new memories!

Käes on kolmapäeva õhtu,kell on Eesti aja järgi 01.00. Kas Mariin magab? EI! Arvata võib, et kui hetkel oleksin Tartus oleks täna raudpoltkindlalt illuka-õhtu. Ikkagi kolmapäev ja ikkagi viimane retro suveks. Aga tegelen millegi hoopis põnevamaga. Nimelt kirjutan blogi!:D

On aeg kirja panna, mis viimastel päevadel toimunud on. Igat räpast pisiasja ma ei kirjuta, aga no põgusa ülevaate mu tegemistest saab ikka...

Teisipäeval pidasime sünnat. Väike printsess sai ühe nädalaseks. No muidugi muretsesime kingid ja värgid ka, tähtis päev ju! Jalutasime H&M'i ja no muidugi ostis tädi Mariin printsessile roosat värvi Hello Kitty body. Loodan, et Leonorale meeldib, ta pole veel jõudnud kingitusi lahti teha:D Mann tegi õhtuks megahead kana, mozarella ja tomatitega, ahjus küpsetatud ja pastat ja mingit njämmut salatit kõrvale. Ja kook oli meil ka- maasika ja vahukoorega. Mul on siuke maasikaisu, aga juba varsti tuleb maasikahooaeg ja saab päevad läbi kõhu massudest punni süüa. Igatahes laulsime isegi sünnalaulu ja tegime palju pilte ka. Siin on pilt sellest, kuidas Leonora üritas enda küünalt ära puhuda:



Ja siis veel muidugi happy auntie kõige armsama rõõmupambuga(selle sõna lugesin ühest targast raamatust, mis räägib beebi esimesest eluaastast-rõõmupamp:D):



Täna sisutasin päeva sellega,et läksin linna peale. Kultuuri avastama(loe: shoppama!:D). Võtsin fotoka ka kaasa, et saaks pilte teha (ja eriti vajalik on see veel siis, kui ma endale uusi päikseprille kavatsen osta!) Mu enda päiksekad jäid Tartusse ja nagunii läheb neid mul suve jooksul tavaliselt mitu paari, nii et päikseprille ei ole kunagi liiga palju! Enne peatänavale jõudmist jäi mu tee peale mitmeid vaatamisväärseid asju. Päris palju pursskkaeve. Ühest tegin pilti ka:



Lähemale ei läinud, et uurida, et mis pursskkaev ja mille auks tehtud ja kes tegi jne. Sest neid pursskaeve on siin tõesti miljoneid ja nagunii ma unustaks viie minuti pärast ära, mis värk on. Nii et pea pole prügikast, aga ilus purskkaev oli muidu! Siis nägin veel kohalikku turuplatsi ja jalutasin läbi vanalinna. Kuulasin muusikat ja olin omas mullis. Ilm oli ka hea, päike paistis ja...Mõnus puhkuse tunne tuli peale:) Ja mida enam ma kõndisin, seda lähemale jõudis mu sihtkoht. Muidugi oli vahepeal vaja läbi põigata paarist vähetähtsast poest nagu Esprit ja Vero Moda. Aga ei lasknud ennast väga häirida ja rühkisin edasi. Võiduka lõpu poole. Ja sealt ta paistiski:



Mis te arvate, kas ma H&M'st kaugemale ka jõudsin? Napilt ei! Plaanisin muidu Fotexis ka käia, aga homme on ka päev! Sukeldusin kohe riiulite vahele ja ei lasknud ennast millelgi häirida. Leidsin endale uued päiksekad ka ja et vaadata, kas need sobivad tegin muidugi pilti. Kohalikud võisid muidugi imelikult vaadata, aga to be honest: I don't care!:D



Poest lahkusin siis mitme hilbu võrra rikkamalt ja rahakott jäi loomulikult kergemaks. Tavaliselt on poodide ees suured autoparklad. H&M'i ees avanes aga selline vaade:



No mai tea, minu meelest on neid rattaid ikka liiiiga palju( ja seda ütlen mina, VeloMariin!:D). Olen juba mitu korda ülekäigurajal peaaegu jalgratta alla jäänud. No ei ole eriti äge just:D Aga eks kõigega harjub. Et mitte täiesti kultuuritu tunduda võin sellest rääkida, kuidas Odense on Hans Christian Anderseni kodulinnake ja seega on siin igal sammul palju muinasjutulist ning tema eluaega meenutavat. Eks igaüks teab muinasjuttu inetust pardipojast või pöial-liisist või väiksest merineitsist( mis on muuseas ka minu lemmik Disney multikas läbi aegade!). Eriti kihvtid on minu meelest Odense valgusfoorid, kus peal on H.C. Anderseni kujutis:



Tagasiteel koju leidsin üles ka Hans Christian Anderseni hotelli ja ta ise isiklikult istus hotelli ees:




Õhtul tegin veits süüa jälle. või noh, keetsin riisi ja soojendasin mikrokas kana ja hakklihakastet ja võtsin külmkapist salati välja:D Riisile panin veits karrit juurde ja siis Malthe tegi avastuse, et "Rice with spice is nice!". Lõpuks avastas ta veel igasuguseid asju ja hakkas getofilme tsiteerima ja meie olime muidugi kõhud kõveras:D
Õhtu lõpetuseks nunnusin veel Leonoraga. Olin diivani peal lebos ja ta jäi mu kõhu peale tudule ja siis tiksusime seal mõned tunnid. No ta on lihtsalt sõnulseletamatult armas! Isegi siis kui ta vahepeal kõva häält teeb...

Nüüd mõtlen, et oleks aeg magama minna. Ja muidugi ootan juba meeletult suve!

xoxo
M.

"SOCEGADO!" (meaning "relax and enjoy your life while you can" in Portuguese)

Sain nüüd siis lõpuks enda raamatukese "Cityboy" läbi. Lõpp oli hea, muidu ei meeldinud niiväga. Kohati oli liiga spetsiifiline panganduse terminoloogia ja üldse laskus autor finantsanalüütikute töö pisidetailidesse, no ma usun, et nendele, kes selles valdkonnas töötavad oleks see raamat kindlasti rohkem pinget pakkunud kui mulle. Tänase postituse pealkiri on ka just raamatu viimastest peatükkidest. Lõpus hakkas häid pärleid tulema, näiteks:

"NINJAs- No Income, No Job, No Assets" (ehk siis need Ameeriklased, kellele ei taheta laene anda)
"You can put lipstick on a pig but it remains a pig"
"Only boring people get bored"


Esimene töönädalake ongi möödas. Laupäeval võtsin vaba päeva ja käisime Odenses jalkat vaatamas. Või no,kui täpsem olla, siis pigem jalgpallureid. Ja neid oli seal tõesti palju! Jalkaplats oli iseenesest "pisike"- ainult 5 jalkaväljakut oli kõrvuti. Ja ilusaid stiilseid shekshikaid jalgpallipoisse oli ka oi kui vähe. Ühesõnaga oli mingi riigisisene turniir, paljude võistkondadega üle kogu Taani, Mathias ja Ole osalesid ka enda tiimiga. Väga kihvt oli, kui sinna jõudsime, siis kogu jalkameeskond kätles läbi mind ja tutvustasid ennast järjest...Nikit teadsin juba varasemast, teised olid täiesti võõrad näod. Poistel oli just 2 mängu möödas ja nautisid parajasti Carlsbergi. Seal oligi läheduses kohe selline putka, kus müüdi kahte asja: Carlsberg ja hot dogid. Nii et kui mul janu tuli pidin paratamatult veidi eemal käima(sest õlut ma ei joo!). Osad jalgpallurid tsillisid ümber vesipiibu, päris naljakas oli vaadata, kuidas suurtel poistel oli kaasas pisike heleroosa vesipiip. Sweet!

Ülejäänud päev möödus Leonora,Maariti, Malthe ja Mathiase seltsis. Sõime jälle kebabi(NÄMM!)ja üritasin igatpidi abiks olla. Enne MM jalkaturniiri tulime Mathiasega farmi tagasi, et saaks siin jalkat vaadata. Muidugi jäin ma poole mängu pealt diivanile napilt tukkuma, sest uni oli nii suur nagu Atlandi ookean ja suuremgi veel. Kuidagi suutsin luugid ikka lahti hoida ja pärast mängu loivasin kohe magama. Asi oli nimelt selles, et olin hommikul kell 7 ärganud, et õigel ajal linna saaksime minna. Käbe üles, kiired iluprotsetuurid, turbokiirusel hommikusöök ja siis....avastas Mathias, et pani ajaarvestusel tunni ajaga mööda, ehk siis meil oli veel kõvasti aega. Tegin rahulikult hommikuse kohvi, lugesin raamatut ja nautisin live klaverimängu...Mõnus ja rahustav oli! Tegelikult olen juba pikemat aega mõelnud, et võiks enda klaveriõpinguid sealt jätkata, kust need pooleli jäid. Õppisin ju 3 aastat, võtaks 4 aastat juurde ja oleksin väike Beethoven valmis. Muidugi mul ongi ju liiga palju vaba aega!

Pühapäev möödus üsna töiselt. Farmis tuleb teisipäeval Jyrgeni klassikokkutulek ja seega oli tegemist oi kui palju. Õhtul kella 6 ajal startisime Mathiasega Odensesse, läksime rongijaama, kust Mathias sõitis Kopenhaagenisse ja mina sõitsin siis autoga M&M'i juurde. Ühtegi jalgratturit seekord alla ei ajanud, aga selle-eest sain oma suurepärast parkimisoskust demonstreerida. Parkisin maja taha täpselt kahe parkimiskoha keskele...Senine rekord on, et olen auto alla neli parkimiskohta võtnud.Beat that!:D

Tänane möödus päris kiirelt. Üritasin Leonorat magama panna. Pärast seda kui olin ta lemmikunelaulu "Mina ei taha veel magama jääda..." mingi 20 korda laulnud, läksid sõnad juba päris sassi ja viimasest reast sai, et "Kiisud ei maga, nad hüüavad mulle: "Tuut-tuut-tuut, tuut-tuut-tuut" akna alt teelt..." Ajas naerma küll, aga õnneks selle aja peale juba pisike nunnu magas. Täna küpsetasin ka üle pika aja. Tegin mingi kiire, lihtsa ja megahea kanavariandi. Ehk siis nüüd on aeg väikseks kokandusnurgaks. Umbes nii see käis, et:

broilerifilee
küüslauku
porknad
sool
pipar
liha üldmaitseaine

Võtad kanafilee, maitsestad ära soola-pipra-liha üldmaitseainega(tunde järgi!), võtad fooliumi...Paned kanafilee(kas mitu pisikest tükikest või üks suurem fileetükk) sinna peale ja suskad ühe porgandi(poolekslõigatud) ja kaks küüslauguküünt(võib ka pooleks lõigata) fileetükikeste vahele. Ja siis mätsid ühe paki kokku fooliumist. Ja no siis teed vastavalt nii mitu pakki, kui palju liha ja sööjaid on. Ja siis peab ahju panema need kanapakid(mingi 180 kraadi 20-25 minutit) ja voilaa! Valmis ta ongi!

Õhtu lõpetasin jälle väikse jooksuringiga. Ja nüüd ongi aeg magama minna!

M.

Farmi-Mariin

Ongi järjekordselt üks päevake möödas. Need lähevad siin ruttu. Ei märkagi, kui juba on õhtu käes. Tänane töö seisnes järjekordselt selles, et käisin nälkjaid tapmas. Äärmiselt raske töö....NOT! Tegin rekordi, üle kolmesaja limakolli sai maha notitud:D
Vot sellised elukad ongi:



Nüüd olen valves ja ootan kunas vargad juba tulevad. Päris kriipi on nii suures majas keset metsa üksi olla. Lähim naaber on õnneks kuskil üle põllu. Jyrgen ütles, et ma allkorrusel mõned tuled põlema paneks, siis arvatakse, et keegi on kodus ja on lootust, et mind ei röövita ära. Ahh tegelikult ei ole nii hull midagi, siin on turvakaamerad ka üleval ja G4S valvab. Nii et I'll survive, olen tugev tüdruk. Tegin just vahelduseks viiekilomeetrise sörgi. Õues? No ei! Siin on mingi 6 päeva järjest vihma sadanud ja õue ma küll sellise ilmaga jooksma ei lähe. Järjekordselt oli abiks cross-trainer. Varsti saan isegi äkki olümpiavormi ja lähen maratoni jooksma...Või siis mitte!:D

Nüüd naudingi reede õhtut. Istun oma lemmiktugitoolis, loen head raamatut, kuulan kuidas vihm sabistab vastu aknaklaase, käes pokaalike punast veini...Varsti peaks Mathias ka koju tulema. Kui veab, siis äkki ta viitsib klaveril midagi mängida. Homps ta vist jalkavõistlustele ja siis saan koos temaga järjekordselt linna ja saan väiksele printsessile külla minna. Täna selgus selline asi, et ilmselt järgmisel nädalal olen ka linnas enamus ajast...Aga eks homme selgub täpsemalt.

Üks asi jäi veel eilsest postitusest välja. See, et nüüd on kooliga ametlikult vsjoo. Kõik, done, finito! Sain eile viimase eksamitulemuse ka teada ja nüüd on kõik ained, mis vaja läbitud. Kas keegi tahaks veel sel teemal vaielda, kuidas koolis ja tööl korraga ei saa käia?:P

M.

The greatest pleasure in life is doing what people say you cannot do.

Täna käisime jälle Odenses ja õppisin taani keeles neli uut sõna selgeks. Farfar ja Farmor ka Morfar ja Mormor. Hääldus on muidugi ilma r-ita ja õigekiri raudselt longab, aga ma arvan, et nii võiks neid kirjutada. Tähendus on siis vanaisa ja vanaema, nii isapoolsed kui emapoolsed. Eriti meeldib mulle isapoolne vanaisa öelda. Kõlab nagu faaaafaaa:D Malthe ütles täna, et räägin väga hästi taani keelt. Minu kümne sõna puhul on see ilmselge liialdus. Aga no, ikka on tore kuulda kui keegi kiidab ju, teada värk. Linna sõites tegin huvi pärast statistikat, et mis autodega taanlased sõidavad. Tulemus oli siis selline, et umbes iga kolmas auto mis vastu sõitis oli peugeot. Umbes nii läks, et peugeot, volkswagen, ford, peugeot, volkswagen, volkswagen, peugeot, mersu buss, peugeot, ford, mersu buss, peugeot....Vaieldamatult kõik bussid(9-kohalised autod tglt), mis vastu tulid olid mersud....Tundub, et kui sul Taanis ükskõik, missugune audi on, on see juba kõva sõna. Taanis on üldse autod väga kallid. Ja nende ülalpidamine samamoodi, igasugused erinevad automaksud ja kütusehind ei hellita just ka rahakotti. Eriti meeldis mulle see, et nägin päeva jooksul ka paari Mini Cooperit. Pean siia kohe pildi ka üles panema, milline mu tulevane auto kunagi olema saab(kasvõi alles siis kui pensionär olen ja lotot mängides rikkaks saan!). Aga muidu on mul kuu aja pärast sünnipäev ka tulemas, et kui kellelgi kingiideesid napib, siis:

Ja just siuke pronksjas-kuldne toon. Super! Lisaks sellele on mul veel mõningased ettekujutused mõningatest autodest, mis mul kunagi olla võiks. Üks on näiteks selline:

No unistada ju ikka võib. Mõne jaoks tundub see võib-olla liialdus, aga mina arvan, et kui juba siis dream BIG! Esialgu oleks ma muidugi õnnelik, kui mul oleks auto, millel tükid küljest ei kuku või mootor välja ei sure. Võin öelda, et ma oleks üsna õnnelik kui mul lihtsalt oleks auto:D Muide ma nägin just ükspäev unes, kuidas mul see "Flinstone'ide" auto oli, millel põhja ei ole ja ise peab jooksma. Nii tore on magada, kui sellised sisutihedad ja sürrid uned on...

Lisaks sellele, et iga kolmas auto, mis vastu tuli oli peugeot tegin täna veel ühe põneva avastuse. Nimelt on osades Taani toidupoodides on puuvilja-juurviljaletis kasutusel üks huvitav asi. Vaatasin lakke ja siis tundus nagu torudest lastakse mingit tossu välja puuviljaleti kohal. Vaatasin, et igalpool lipukesed ka üleval ja jalkavärk, et kuna MM hakkab ju homme, et äkki tehakse sellele siis promo. Ja et mingi eriti uhke värk, et tehakse masinaga tossu(nagu Atlantise lava pealt lastakse tossumasinatega tossu). No mõtlesin juba, et maru huvitav turundusidee. Aga siis jäin lähemalt silmitsema ja tundus, et sealt torudest tuleb hoopis niiskust, et õhk puuviljade juures värkse hoida. Niipalju siis sellest, et keegi mingi geniaalse reklaamitrikiga välja tuli. Oh well. Jyrgen üritab mulle järjepidevalt kalasöömist ära õpetada, keeldun kategooriliselt. Täna poes ka tögas ja ostis meelega paneeritud kala - MULLE! Asi lõppes nii, et peaaegu kõik teised sõid kala ja mina tegin võikut merevaigu ja salaamiga. Jajah, ma võtsin Maaritile mingi 7 karpi merevaiku kaasa siia, täiesti normaalsed oleme ja meile tegelt ei meeldi merevaik, mkmm!:D

Õhtul tahtsin supermodellide viimase seasoni viimase osa lõpuni vaadata, aga keegi tarkpea oli otsustanud videod maha võtta. Üritan homme siis uuesti. Homme jäetakse mind üksi farmi valvama. Veits jube ka, sest siin on mitu korda vargad käinud. Loodan, et mind ära ei röövita siis:D

Väike tarkusetera ka meeldejätmiseks:
Elu ei tohiks olla teekond hauda eesmärgiga jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda: "Issver, milline reis!!!".

Ja nii ongi!

Buenos noches, amigos!

P.S. Pole veel hispaaniakeeleõpinguid alustanud( aga homme hakkan tubliks...või ülehomme!:D)

M.

Auntie Mariin

"When the first baby laughed for the first time, the laugh broke into a thousand pieces and they all went skipping about, and that was the beginning of fairies. And now when every new baby is born its first laugh becomes a fairy. "

Eile oli üks parimaid päevi mu elus. Hommikul hakkasin ennast just õue sättima, et tööle minna ja telefon helises. Malthe helistas ja teatas, et olen nüüd tädi Mariin. Mul venis suu kohe kõrvuni ja käisin päev otsa muie näos ringi. Väike Leonora sündis 8.juunil hommikul kell 4.46. Uskumatu, käisime haiglas külas ja ma lihtsalt ei raatsinud teda käest ära anda. Kõige nummim laps keda ma üldse kunagi näinud olen! Ja ma kavatsen olla parim tädi maailmas. Juba ootan, kuidas kunagi saab Nora mulle suvevaheajaks külla tulla ja saame koos igalpool käia ja teha kõike,mis ta tahab....Ma ei oskagi ausaltöeldes sõnadesse panna, mis tunne see on. I'm overwhelmed with joy võiks vist öelda. Malthe ütles nii ägedalt, selle peale kui ma ütlesin, et väiksest printsessist saab klaverimängija, sest tal on nii pikad näpud... Ta ütles, et "She could be everything she wants to be. Maybe the first person who walks on Pluto. Everything!"
Onju ta on kõige nunnum plikatirts ever? Nüüd ootan päevad läbi, et saaks jälle Odensesses külla minna... Pärast Odenses käimist tulid Therese ja Ole enda perega farmi õhtusöögile. Alati kui Mai Louise, Mariuse ja Max Emiliga kokku saan tekib suur tahtmine taani keel ära õppida. Mai Louise vaatab enda suurte pruunide rosinasilmadega otsa, seletab pika jutu maha, mina ütlen selle peale ainult jaja. Kui keegi täiskasvanu läheduses on siis küsin muidugi, et "Could you pleaaaaase translate?". Nii oligi, et lubasin eile Mai Louisele, et mängin tema ja Mariusega padjasõda, ilma et ise sellest arugi oleks saanud. Ja no mul pole aimugi, mis ma talle kõik veel kokku lubasin, sest ma ei saanud sõnagi aru. Aga mõnus oli vahelduseks pisikestega jahmerdada. Käisime veel õues kiikumas, mängisime kiisudega. Hoidsin väikestel silma peal ühesõnaga. Kassipoegadest oli küll kahju, kui Mai Louise nad enda kätte sai. Ta on nagu väike röövliplika, ronib mööda kive ja puid, väike kassipoeg kuidagi vaevu-vaevu ühes käes.
Pärast kui vannitamisaeg tuli, siis nõudis Mai Louise, et Madiin(nii ta mind kutsub, sest ei oska korralikult teravat r-tähte öelda) nendega koos vannituppa tuleks. Asi lõppes sellega, et pisikesed patertasid kolmekesi vannis ja mina olin riietega vanni ääres ja läbimärg, sest nende meelest oli kihvt veesõda teha ja muidugi jäin mina ka ette. Tulid lapsepõlverõõmud meelde:P

Mis siis veel vahepeal põnevat on juhtunud? Ilmad on suht kehvaks läinud, koguaeg vihmutab ja on pilves. Nii et olen nälkjaid tapmas käinud. Neid on siis megalt palju. Eelmise aasta augustis oli neid nii palju, et nad olid mööda maja seinu ja suuri aknaid pidi üles hakanud ronima. A ma sellest ei hakka lähemalt rääkima, mismoodi ma neid tapan, äkki loevad mõned nõrganärvilised ka seda teksti. Vot nii! A nüüd vist lähengi tagasi tööd tegema. Selles mõttes on hea, et vaba graafik, tööd teen siis kui tuju peale tuleb. Mingeid kindlaid töötunde ei ole. Kui tahan võin hommikul kaua magada (aga ärkan ikka äratuskellaga, hommikul on kuidagi mõnusam tööd teha mu meelest). Aga ok, aitab siis. Üks asi veel: I'm the happiest person alive!:)

Hugs & kisses!

Auntie M.

Ega suvi pole naljaasi, sest hernes tahab keppi, till tõuseb, redis läheb kõvaks ja kartul tahab panemist.

Juba teist päeva olen nüüd farmis, kõik on lihtsalt suurepärane. Järgmiseks mõneks nädalaks jääb see nüüd minu koduks. Ma olen niipalju harjunud ringi liikuma ja reisima, et võin vabalt öelda, et kodu on seal, kus jope ripub! Usun, et enamike jaoks seostub sõna "farm" hobuste, lehmade, lammaste ja muude kariloomadega. Siin on aga hoopis teine lugu. Farm on see ainult enda ajaloolise nimetuse pärast, sest kunagi siin tõepoolest kasvatati loomi. Praeguseks on alles jäänud vaid kassid, keda on siin tõesti sama palju kui seeni pärast vihma. Siinoldud kahe päeva jooksul olen näinud umbes 15 kassi, aga neid on siin veel kõvasti rohkem. Farm iseenesest näeb välja selline:


Sain endale eraldi toa ka. Minu toas on 3*2 meetrine kingsize voodi, kuhu mahub vabalt laiutama 4 inimest ning kitsamates tingimustes mahuks sinna 6 inimest(või rohkem:D). Ja täielikult minu päralt. Nii et naudin laiutamist:P Täna öösel magasin superhästi, selline tunne nagu kuskil pilvede vahel oleks,nii head pehmed tekid ja padjad olid. Enda magamistuppa ma teid ei juhata, aga pildil võib näha, et viimane uks koridori lõpus paremal ongi see(noh ühesõnaga see heledam ristkülik kõige lõpus):
Eile tegime väikse veinitamiseõhtu. Pokaal punast veini teeb ikka head. Siinsed pokaalid on ikka jõhkralt suured igatahes, minu mõõdu järgi tehtud:D Nii ja täna oligi siis ametlikult mu esimene tööpäev. Ärkasin hommikul kell pool9(täiesti erakordne minu puhul!), et saaks enne 12 midagi juba teha, sest et kella 12st hakkab päike jubedalt kõrvetama. Täna panin kartuleid ja herneid maha, kõplasin aiamaad ja korjasin sealt kive. Kui kivikilo maksaks sama palju kui kukeseened hooaja alguses, siis ma oleks juba päris rikas tüdruk. Kella 12-3ni oli siesta, sain raamatut lugeda ja päevitada. Ja siis hakkasin muru niitma. Kokku läks niitmisega neli ja pool tundi, sest siin on ikka meeletult palju maad ümerringi. Õnneks niitsin murutraktoriga(esimest korda elus muuseas!). Kui keegi ütleb murutraktor, tuleb mul silme ette midagi sellist:
Ma arvan, et enamus inimestel on selline seos. No reaalsus oli täna igatahes hoopis teine. Kui Jyrgen traktoriga kuurist välja sõitis muutus mu ettekujutus murutraktorist kardinaalselt. Pilt nägi välja siis selline:

Mis siis ikka, istusin pukki, kuulasin õpetussõnad ära ja hakkasin niitma. No alustasin igatahes jalkaväljakust, et veidi harjutada ja manööverdamine selgeks saada. Pärast seda kui olin jalkaväljakuga 1:0 teinud, sõitsin edasi mäest üles ja ümber tiigi ja siis mäest alla ja siis jälle üles ja nii edasi ja nii edasi. Pärast Kanaaridelkäiku ja seal autoga mägedes sõitmist tuleb väike sabin sisse, kui kasvõi mõnest pisikesest künkast mõne masinaga üles pean sõitma(juhul kui ise roolis olen). Sain vist ikka päris traumeeriva kogemuse nendest kitsastest ja kurvilistest mägiteedest. Lõppkokkuvõttes olin päris edukas: masinat välja ei suretanud, tiigis ei lõpetanud(pidin 4 tiigi ümbert niitma), ise jäin terveks, vastu puud ka ei sõitnud. Järgmine kord olen juba osavam ja teen kogu töö palju kiiremini ära!:P Seekordne aeg oli 4 ja pool tundi.

Jalkast rääkides, sain eile Malthelt pooletunnise loengu teemal, kuidas Taani oli 1992. aastal Euroopa Meister. Tegelikult oli isegi päris huvitav kuulata. Siis vaatasime veel monster truckide võistlust, täiesti arusaamatuks jäi, mille eest seal punkte jagati. Aga veits aega oli ikka põnev vaadata. Lõpuks jõudsime järeldusele, et sellist autot on lihtne parkida. Lihtsalt "on top of the others!"

Veidi Taani keelt on juba ka külge jäänud. Oskan igatpidi tänada ja head ööd soovida. Ja aru saan juba päris paljust. Muidu on päevad läbi palju inglise keeles suhtlemist, ilmselt hakkan varsti inglise keeles mõtlema ka. Tavaliselt välisreisil olles hakkan kuskil nädala möödudes inglise keeles mõtlema. Aaa ja siis homsest hakkan hispaania keelt ka õppima! Võtsin endale kolm õpikut kaasa ja paar plaati ka, nii et ei ole siin mingit looderdamist. Tänaseks olin juba õhtul piisavalt kapusta, et mitte õppida.

Täna kui siestat pidasin ja päikest võtsin tuli hirrrrrrrmus smuuti isu. Ükspäev tegin ka. A igatahes, mul on juba nii palju igasuguseid päevitusrante, et keha näeb välja nagu mingi modernse kunsti skulptuur. Nüüdsest peab vist ainult päevitustega ringi käima, et saaks vähemalt ühtlased randid:D Aga smuutist rääkides, kui kellelegi isu siis:

külmutatud maasikaid
külmutatud mustikaid
veits piima
veits suhkrut
vaniljejäätist võib ka lisada veits

Kõik see kraam blenderisse(saumikser ajab ka asja ära!) ja nii lihtne see ongi! Muidugi neid smuutiretsepte on miljon erinevat. Kõige parem on teha hooajamarjadest/puuviljadest. Ja võib ka täiesti ilma jäätise ja piimata( a mul jäi tsips liiga paks siis millegipärast)....Aga okei, Mati Uni peksab täiega kaikaga pähe, nii et on aeg tudule minna!

Godnat!

M.

Väike päike igas päevas!

Üllataval kombel on mu seekordne blogimine üsna järjekindel. Tavaliselt teen algul suure tuhinaga paar postitust ja siis jõuan heal juhul kord kuus midagi kirjutama. Ja poole aasta pärast unustan enda blogi olemasolu üldse ära.

Minu saabumisega tulid Taani ilusad ilmad. Enne oli siin suht vihmane ja öka ilm, aga kõik need päevad, mis siin olen olnud on päikes siranud ja hästi soe on kaaa. Ja mis veel eriti tore, siinoldud aja jooksul ei ole ma ühtegi sääske näinud. Täielik paradiis! Uskumatu, olen juba neli päeva siin olnud, aeg läheb päris kiirelt ikka. Päris mõnus "väikelinnake", umbes 200 000 elanikku. Mõned pildid ka Odensest:
Eile päevitasin taaskord enda kellarandi veidi tugevamaks. Kogemata noh:D Käisime veel mereääres jalutamas, tuul tahtis kleidi üle pea viia, aga ma olin tugevam ja hoidsin kleiti kinni. Ma polnud tõesti vääääga ammu kuskil mereääres käinud. Ma olen alati arvanud, et Tartu on peaaegu täiuslik linn, ainus asi, mis sealt puudub on meri! Aga samas kui seal oleks meri, siis elaks raudselt enamus Eesti inimestest Tartus ja kitsaks läheb. Nii et katsun Anne kanali ja Emajõega leppida. No suvel muidugi täielik ikaldus, mul täitsa hea meel, et juuniks Tartust ära sain, sest ainsad inimesed, kes sinna suvel järgi jäävad on Soome pensionärid ja heal juhul paar kohalikku ka. Siis käisin veel jooksmas....Maariti elutoas 4 km. No mitte, et ma mööda tuba ringi oleks jooksnud, cross-traineriga ja no täitsa mõnus trenn...Täna jooksin juba 4,5 km. Arenen iga päevaga!:D
Üleeilsel filmiõhtul vaatasime "The men who stare at goats". No minu meelest midagi erilist ei olnud, kuigi tavaliselt mulle meeldivad need filmid, mis tõsielu põhjal tehtud. Samas George Clooney tegi filmi suht talutavaks, oli veits silmailu, kuid ilmselt teist korda ma seda ei vaataks.



Mannile ja Malthele kolisid siia hiljuti uued naabrid. Õnneks niipalju Taani keelt ma oskan, et saan aru kui keegi mulle "Tere" ütleb. Ja nii me siis olemegi siin mitu päeva järjest teretanud. Täna oli tüüpidel mingid sõbrad ka külas ja no...Ma tulin just tagaaiast päevitamast ja nad olid kambakesi rõdu peal ja kuidagi oli vaja neist mööda saada. Läksin siis vaiksel sammul nende juurde, köhatasin tasakesi ja üks tüüp, kes seljaga minu poole oli, hüppas ehmatades eest ära:D Teised korjasid lihtsalt oma koivad kokku ja sain neist ilusti mööda. Siis läksime Maariti ja Annikaga linna peale väiksele osturallile, sain Espritist hästi armsa pluusikese omale, täna olid igalpool allahindlused ka, sest et shopping night on. Ja üllatus-üllatus: kõik poed on kella 10ni lahti!!!! Taanis on see midagi erakordset igatahes.

Eile sõin esimest korda elus kebabi! No eriti maitsev oli igatahes. Kahju, et ma seda varem ei olnud avastanud, aga no nüüd võtan kindlasti tihedamini kebabiõhtuid enda plaani:P Tööle ma pole veel hakanud, vist pühapäevast alles. Olen täiega puhanud ja lebotanud ja maganud ja no...Mõnus režiim vahelduseks igatahes! Homme on Taanis isadepäev ja siis läheme farmi ja siis jään ilmselt sinna ja saan tööd ka hakata rabama. Lõpetuseks tervitaks veel Tartu idikaid( Stefi ise ütles nii). Loodan, et peate ikka ilma minuta vastu ja ei tee midagi, mida mina ei teeks(ühesõnaga tehke palju lollusi, et tagasitulles oleks mida meenutada!:P)!


Selle kannu nimeks pidi ju saama Mariin, aga no lepin ka sellega, et mu teine nimi on päike:)

Take care!

M.

Nii, lõpetasin just hommikusöögi ja kohvi (jah, ma tean küll, et kell on eesti aja järgi kaks)...Niiiii suur uni oli lihtsalt, et tahtsin ennast korralikult välja puhata.

Eile hommikul hakkas siis seiklus pihta. Logistasime hommikul kohvritega Oeconomicumi. Õnneks tuli Triin ka kohvriga, sest pidi Tallinna minema, üksi oleks küll veits naljakas olnud:D Kohvrid saime kohvikutädi juurde jätta, kes tahtis suure tuhinaga minu eest reisile minna, õnneks kui pärast arvestust kohvri järgi läksin olid nii kohver kui kohvikutädi veel täiesti alles. Arvestus sai tehtud ja suvi võis alata:P Freedom, no more school, no more obligations, no more work, no more stupid home assignments! Tere suvi!:)

Bussiga loksudes oli kõvasti aega, et igasuguste asjade üle järele mõelda. Triin jagas minuga veits tarku mõtteid, eriti jäi meelde ta ema soovitus: "Vali endale mees, kes sind armastab, mitte mees, keda sina armastad!" Ideaalvariandis oleks muidugi hea kui on ikka mõlemapoolne armastus, kuid alati kipub millegipärast nii olema, et üks osapool armastab rohkem kui teine.
Tallinnas oli enne lendu veel kõvasti aega, andsin kohvri ära ja sain Ülemistes Raxuga kokku, tsättisime, käisime söömas ja tegime veidi šopingut. Kohvris oli paar ülekilo, mis on minu puhul täiesti tavaline. See pani jälle mõtlema, et peaks endale kaalu muretsema. Võtsin siis enda hispaaniakeeleõpikud välja ja kohver läkski läbi...Muidu veel selline tähelepanek, et kui tahad Tartu tuttavaid näha, keda pole mitu aastat näinud siis mine kindlasti Tallinnasse. Bussi peal nägin Maritit ja Ülemistes jalutas Kaspar vastu...Ei mäletagi, millal teda viimati nägin. Lubasin, et lähen suvel tema juurde maasikaid ostma:D

Nii ja siis oligi aeg käes lennuki peale minna. Üllataval kombel ei hakanudki ma sel korral turvaväravates piiksuma ja sain rahulikult turvakontrolli läbitud. Tavaliselt võin reisides teistega ükskõik mille peale kihla vedada, et hakkan piiksuma, mind tõmmatakse kõrvale ja katsutakse läbi. Üldjuhul on see kümnel juhul üheksast nii. Eile oli vist see üks kord kui ma ei piiksu. Veits oli ärevus ka sees, esimest korda üksi lendamas ju. Et kas leian ikka rongijaama üles jne. Ärevus oli täiesti põhjendamatu, kõik sildid olid ilusti väljas, igaksjuhuks küsisin mööduvatelt inimestelt ka, kas olen ikka õigel rongil ja sain jaatava vastuse. Kuna rong oli suht rahvast täis küsis üks abivalmis mees, kas ta võib mu kohvri üles istmete kohale riiulile tõsta ja mu kõrvale istuda. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et ta pool tundi enne mind rongist maha läheb. Aga Odense lähendes tõusin püsti ja tundsin, et olen tugev nagu Pipi Pikksukk, kes enda hobust sirgetel kätel ringi tassis. Haarasin enda pea kohalt riiulist 21 kilose kohvri...Tirisin selle alla...Ja seejuures ei kukkunudki ümber:D Muidu rongisõit oli hästi mõnus, alguses oli selline hea veits vihmane ilm ja siis on minu meelest nii mõnus bussi või rongiga sõita. Väljas veits tibab ja on hämar ja saab mp3st head muusikat kuulata ja mõnusaid mõtteid mõelda. Otsisin enne reisi enda mp3e üles, ma polnud seda kuskil 2 aastat kuulanud, sest et kaotasin toitejuhtme ära ja ei saanud enam akut laadida...A ostsin siis uue juhtme ja no sellised laulud on seal täpselt peal, millega keskkool meelde tuleb ja veel igasugused mälestused. Lõpupidu, suved ja peod Paldiskis, 12. klassi sügis ja talv, esimene Hispaania reis.....Oli paljust mõelda ühesõnaga!

Täna hommikul põõnasin ikka meeletult kaua, aga nii hea oli ennast välja puhata. Enne jäigi kirjutamine pooleli, sest pidime Manniga linna peale minema. Nägime väikest liiklusõnnetust pealt. Mingi tsurka tagurdas ülekäigurajal ühele rolleriga vanamehele otsa ja tal jäi veel muidugi õigust ülegi. Vanamehel kukkus korvike koos toidu ja riietega rolleri küljest asfaldile, aitasime selle siis tagasi panna ja jalutasime edasi. Käisime Hans Christian Anderseni pargis jalutamas, ühes kohas oli jõusaal pargi alla rajatud. Hästi mõnus, saab värskes õhus musklit kasvatada:D Proovisime kõik masinad läbi ja siis kõndisime edasi. Jõudsime mingisse kohta, kus sai paate ja vesirattaid laenutada, aga mõtlesime, et oleme kavalad ja lähme sinna ükspäev Malthega tagasi, et siis saame paadi laenutada ja Malthe sõuab:D Võtsime jätsid, istusime parki maha, jutustasime, naersime ja juttu jätkus kauemaks...Lõpuks kui koju jõudsime oli jälle uni ja kuna mul on puhkus siis sai rahulikult lõunauinakut teha:D Sellesmõttes sobiks mulle täielikult hispaania elustiil. Hommikul mingi 10-11 ajal tööle-kooli, lõuna ajal siesta ning õhtul korralik fiesta! Tundub, et sündisin valesse riiki...

Vaatasin kohe raamaturiiulid ka üle, et midagi põnevat lugemiseks haarata. Võtsin siis The Sunday Times'i bestselleri "Cityboy". Raamat peaks rääkima ühest Euroopa finantssektori ärihaist ning tema pöörasest igapäevaelust ning rahamaailma telgitagustest. Peategelase põhimoto on kirjutatud esimese peatüki viimasel lehel: As for me I gain strength from Nietzsches adage: "That which does not kill you, makes you stronger". Nii et loen huviga edasi, kuna mu enda üks peamistest motodest on ka just seesama lause. Kuidas mulle saaks selline tegelane lihtsalt mitte meeldida?:P


Täna avastasin Taani kohta kaks asja( mitte, et ma seda varem teadnud ei oleks, aga tuli lihtsalt uuesti meelde). Esiteks kui sul jalgratast ei ole, siis sind pole olemas. Linnas on kõigil jalgratas või isegi mitu, nii et üle tee minnes tuleb ettevaatlik olla, et mõni ratas sind alla ei ajaks. Ja teiseks see, et absoluutselt kõik Taani kodud on valged. Vaatasin maja/korterimüügi kuulutusi. Ligi 30st kuulutusest kõigil olid pildid valgete seintega kodudest. Okei, valetan. Ühe maja sisekujundus oli helehallide seintega! Aga ok, praegu pean lõpetama, teeme filmiõhtu. Aaa, üks asi vajab veel mainimist. Maarit teeb lihtsalt kõige paremat hakklihakastet ever!:D

M.