GO BARCA!

Tulin just jalkamängult: Real Madrid-Barcelona. Üldiselt on kogu Hispaaniat täna haaranud jalkahullus, isegi igaesmaspäevased salsatunnid jäid selle tõttu ära:( Aga tuleb tunnistada, et elamus oli seda väärt. Käisime Albaycini linnaosas ühes tapasebaaris, mis asus ikka küll minu kodust ühes kaugeimais punktis Granadas. Kõndisime sinnapoole, siis tee peal mõtlesime, et läheks ikka kuskile kesklinna tagasi äkki, et seal oli ikka inimesi ka, Albaycini tänavad olid kõik väga tühjad ja ühtegi inimest vastu ei tulnud. Jõudsime kohale, siis oli positiivne üllatus, kuna baar oli rahvast täis ja neid tuli järjest juurde. See oli selline koht, kus maksad 2 EURi ja siis saad endale vabal valikul joogi ja buffetlauast tapaseid valida, nii et kõhu sai ka korralikult täis=)Muidugi unustasin fotoka mälukaardi koju arvutisse, nii et siinkohal pilte ei hakka lisama:D

Mängu seis jäi 5:0. Eestis oled õnnelik kui ühe mängu jooksul ühte väravat näed, selles mängus võisid esimese 18 minuti jooksul näha kahte väravat, lisaks sellele suutis Villas lüüa hiljem mängus 3 minuti jooksul kaks väravat ja hiljem löödi värav ka lisaminutite jooksul, kui mäng oli juba põhimõtteliselt läbi. Kogu baar oli täis Barca fänne, nii et sulandusime ilusti seltskonda. Mäng toimus Camp Nou's, kuhu varsti Kerti ja Marili lähevad, tahaks ka! Mingi hetk kui ekraanilt Ronaldot näidati hakkas kogu pubirahvas laulma, et "Hijo puta el". Ehk siis hoorapoeg(kirjutan nii nagu asjad on, sorry:D). Nimelt tundub, et hispaanlased ei ole just eriti Ronaldo fännid, asi on selles, et ta on portugaallane. Kuid muidugi võis see olla ka sellest tingitud, et ta mängis vastasvõistkonnas ehk Real Madridis, mille tõttu oli sealne rahvas veel eriti äksi täis.

Camp Nou Barcelonas

Muidu mul on blogikirjutamine suht unarusse jäänud, nii et katsun siis kirja panna, mis viimasel ajal toimunud on. Meil on välja kujunenud, et igal pühapäeval on eestlaste õhtud, nii ka seekord. Kaks pühapäeva järjest oleme koos turul käinud(esimesel korral jõudsime sinna küll vaid mina, Ando ja Ott, kuna teised käisid laupäeval peol ja ei jaksanud ennast õigel ajal üles ajada). Turul näeb asi välja nii, et üks tänav on liikluseks suletud ja kahelepoole on putkad püsti pandud ja neid ei ole seal just mitte vähe! Et turg ühest otsast teise läbi jalutada peab korralikult aega varuma. Turult lahkusin mandariide, viinamarjade ning peavaluga! Kuna kõik müüjad kes seal on karjuvad "MIRAMIRAMIRA!UNEUROUNEUROUNEURO!" Ja nii vahetpidamata, nagu katkiläinud grammofon. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et seda võib karjumiseks nimetada. Turult võib leida ka igasuguseid huvitavaid marke nagu "Dulce & Camino (tõlkes Magus Tee)"(alias Dolce & Gabbana)või siis "Maik"(alias Nike). Lisaks sain ära proovida ka churrosed- kohalikud maiustused, mis ideeliselt on samasugused nagu pontsikud, aga välimuselt lihtsalt piklikud pulgakesed ja neid kastetakse kuuma šokolaadi sisse.

TURU ALGUS (Politseiauto blokib teed)

TURUESINE PURSKKAEV

Sel pühapäeval käisime ka missal kohalikus katedraalis. Jäime veidi hiljaks, kuid jõudsime ikka enamvähem alguseks. Katedraal ise oli nii suursugune ja võimas, et enamus missast uurisin lihtsalt kõiki väikseid nikerdusi ja maale ja ülivõimsat orelit, kuna käimasolevast kõnest ,ma just palju aru ei saanud. Tegelikult seal pildistada ei tohtinud, aga Ando sellest ei hoolinud eriti:D Üks hetk pidi ka naabreid musitama/kätlema ja põlvili viskama. Tegin siis teiste eeskujul samamoodi. Samuti käisid missa lõpus ringi väiksed poisikesed anumatega, et annetusi koguda ning igaüks annetas midagi. Inimesed kirikus olid vanemapoolsed ja kirik oli üsna tühi. Aga kindlasti jälle üks elamus, mis jääb pikaks ajaks meelde. Pärast missat läksime Ando juurde pannkooke tegema. Üks hetk üritasime ka jõululaule kuulata, sest ikkagi esimene advent oli, aga no teistele ei istunud ikka, et väljas on liiga ilus ilm jõululaulude jaoks. Mina olin küll äärmiselt sillas kui "Jingle bells" üle korteri üürgama hakkas.

KATEDRAAL

1. ADVENDI PÄRASTLÕUNAPANNKOOGID ANDO JUURES

Reedel saabusid mulle külalised Alicantest ja Valenciast- 4 eestlast. Õhtul oli väike istumine minu juures, ning tol õhtul olid vist küll kõik Granada eestlased minu korteris. Kokku oli meid eestlasi 11. Tegelikult ei olnud see istumine aga üldse nii väike, sest ka minu korterikaaslased kutsusid enda sõbrad, nii et mingi hetk oli suur tuba paksult rahvast täis. Ja hispaanlased tahtsid Bailat mängida ja see kujunes neil nii lärmakaks, et mingi kell oli naaber uksetaga. Hispaanlased liikusid siis edasi peole, meie jäime veel veitsaks siia ja siis liikusime samuti linna peale. Käisime Chupiterias ja seejärel Camboriosse. Väga meeleolukas õhtu!

11 EESTLAST MINU ELUTOAS

Laupäeval toimus Läti tüdrukute juures Balti õhtu, kust ka korraks läbi hüppasin. Ja muidugi pidin ka taaskord Baila kaasa võtma, kuna see on ka lätlaste lemmikmäng. Lätlased ja leedukad olid ikka korralikult kokanud- kartulisalatit ja lihapirukaid. Meie panustasime omaltpoolt kama ja eesti šokolaadiga, mis läks ikka üsna hästi peale. Lätlased arvavad, et kama kirjutatakse cama, taaskord üks huvitav versioon...Aga hea, et nad selle kohta kamas ei ütle...Sain ka teada, et Põhja-Itaalias on mingi sarnane toit, kuna meie Balti õhtuga oli ühinenud ka itaallane Andrea.

Pühapäeva õhtul käisin Itaalia poisi Emilio sünnipäeval. Tema arvates oli jube hea idee kutsuda enda nelljatoalisse korterisse üle 100 inimese ja kõigile öelda, et võtke sõpru ka kaasa! :D Küll need itaallased on ikka sõbralik rahvas. Reaalselt meid küll nii palju ei olnud, usun et ligikaudu 40-50 inimest oli küll. Mingi hetk hoidsin hinge kinni, et kas nüüd selle uksekellaga tulevad naabrid või politsei, aga ei midagi. Sünnipäev oli hästi tore, sest kõik meie keeltekursuse inimesed olid kutsutud ning suurem enamus ka kohale tulnud. Meil on üldse hästi ühtehoidev grupp. Muidugi oli kohal ka poolakas Miguel, kelle Kertiga koos ristisime Poola täkuks, kuna ta lihtsalt arvab, et on nii vastupandamatu. Näiteks kui keeltetunnis satun talle kogemata otsa vaatama, siis võin kindel olla, et ta teeb mulle kohe silma. Ja nii on see muidugi kõikide tüdrukute puhul!:D Selline mees!!! Muidugi oli peol ka äärmiselt palju itaallasi(9-10 tükki), itaallaste puhul võib öelda, et neid on äärmiselt palju, kui neid on rohkem kui kaks. Sest siis kui itaallased omavahel rääkima hakkasid, ei kuulnud enam enda mõtteid ka. Üritasin siis ka mingi hetk natuke kõvemat häält teha, et üldse oleks võimalik kellegagi rääkida, kuid pärast viit minutit väsisid häälepaelad ära, nii et loobusin.

Ja siis tahaks veel kirjutada parimast päevast Hispaanias vol.2. Üks mu paljudest unistustest sai tõeks. Aga asun siis asja kallale, nimelt on põhjus, miks nii õnnelik olen selles, et lõpuks ometi sain sõita Mini Cooperiga! Jaaa, täitsa tõsi! Rooli mind veel ei lastud, kuid ehk õnnestub lähitulevikus seegi. Nimelt sain tuttavaks ühe kohaliku Rauliga, kes viis mind enda miniga sõitma. Mini oli tibukollane ja mustade triipudega kapotil.Ja pärast selle autoga sõitmist olen veel enam veendunud selles, et it's my dream car!!!

Mis siis veel? Hispaania keel läheb iga päevaga endiselt paremaks Ükspäev helistas lauatelefonile Ana ja hakkas mind hispaaniakeeles ristküsitlema, sest ta arvas pärast seda, kui olin temaga paar lauset rääkinud, et ma olen Analia(minu korterikaaslane, kes on eluaeg Hispaanias elanud). Muidugi on kolmes keeles mõtlemine äärmiselt keeruline. Näiteks täna tuli tänaval vastu prantsuse poiss Aymeric ja tema "Holaaa!" peale vastain lihtsalt "Tsau!" ja jalutasin edasi, sest kiire oli:D Veel on mul kombeks austria poisi Simoniga järjepidevalt eesti keeles rääkima hakata ja pärast seda kui olen taaskord midagi öelnud, saand koheselt aru, et vist ikka ei ole päris õiges keeles.

Teile aga saadan lumisesse Eestise häid soove! Muidu saadaks päikest, aga sellega on meil endalgi hetkel veidi kurvad lood, mitmendat päeva järjest sajab vihma. Mägedes on juba ka korralik lumi maas ja sel nädalavahetusel avati esimene nõlv suusatamiseks - lauatamiseks!=)



Kallistan- patsutan!!!=)

Teie M.

Special edition: CARS!

Tänane postitus on eriväljaanne teemal autod. Nimelt kui Hispaaniasse tulin, jäid silma kohe hoopis teistsugused autod, kui need millega Eesti tänavatel harjunud olen. Esiteks siis stiilinäide aastast 65, või no tegelikult ma ei tea, mis aastast see auto võiks olla, kuid oletan, et ikka päris vana!
Veel armastavad hispaanlased ringi kimada rollerite ja motikatega. Tänaval on täitsa tavaline vaatepilt, et uhkes ülikonnas ja lipsuga mees istub motika selga ja kihutab ärikohtumisele.Üks stiilinäide ka kohalikust rollerist:

Veel on Hispaania tänavatel täiesti tavaline nähtus see, et autod on kriimustusi ja mõlke täis. Ilmselt, kui sul on auto, millel ei ole ühtegi kriimu, oled sa selle just äsja esindusest ostnud või siis enda autot väga hoolikalt garaažis peitnud. Tundub, et hispaanlased armastavad, kuulmise järgi parkimist. Ehk siis esmalt sõidetakse eesolevale autole sisse, kuni kuuldakse kolksu ja seejärel tagurdatakse kuni kuuldakse uut kolksatust ja siis võib juba enamvähem kindel olla, et auto on ilusti tee äärde pargitud ja kellelegi ette ei jää.Et te ei arvaks, et siin kõik autod ainult vanad ja koledad on, siis lisan pilte ka veits eredamatest stiilinäidetest. Näiteks ükspäev kui mööda jõge jalutamas käisime, nägime ühe lumivalgekesefanati autot. Nimelt džiibi peale olid joonistatud lumivalgeke ja seitse pöialpoissi.

Ja muidugi ei puudu Granada tänavatelt ka ülemaailma tuntud cocacola autod. Millegipärast tuli mul kohe hirmus jõulutunne sisse, kui seda kaubikut nägin...Teate küll neid coca-cola jõulureklaame=)

Ja nüüd siis tegelik põhjus, kust üldse inspiratsiooni, et selline postitus ette võtta. Nimelt, Granadas on meeletult palju Mini Coopereid! Jup, minu lemmikud! Igas värvitoonis, eas, suuruses ja kujus....Arvasin, et olen paradiisi sattunud, kui alguses mööda Granada tänavaid jalutasin. Minisid on siin siniseid.....

......PUNASEID......

....VANEMAID JA UUEMAID!

Ja nüüd pilt minu lemmikvärvi minist. Ükspäev nägin Granadas ka sellist värvi mini, kuid sellel olid kaks valget triipu kapoti peal, seega ei olnud see üldse nii ilus. Ja ükspäev nägin kõige koledamat värvi mini üldse, see oli selline valge ja helebeeži vahepealne. NO EI OLNUD ILUS!

MINU LEMMIK

Nagu juba eelnevatelt piltidelt näha võis on siin lisaks minidele ka igasuguseid veidraid autosid. Näiteks kui mägedes käisime leidsin Naksitrallide kaubiku, ainult et see oli kollast värvi. Ja kusjuures teinekord kui kooli jalutan vüib näha, kuidas teeääres olevates kaubikutes või ka tavalistes autodes magavad inimesed. Päise päeva ajal. Täitsa müstika:D


Kuigi enamus autod on siin imepisikesed, võib mõinkord harva kohata ka suuremaid monstrumeid. Kuid ilmselgelt kui sa oled Hispaanias vähegi taibukas, siis muretsed endale pisikese auto, kuna parkimiskohta leida on siin ikka äärmiselt raske. Ja üldse veelkord, mis puutub parkimise, siis peab ikka äärmiselt andekas olema. Sest minu jaoks on need vahed, mis parkimisel jäetakse ikka täiesti müstilised. Mõnikord on vahe vaid 10 cm, kui sedagi ja eks siis üks juhtidest peab nuputama, kuidas pärast tagasi tänavale saab.

VEEL ÜKS PARKIMISNÄIDE, VÕIB KA NII!

Mis puutub autodesse ja lubadesse. Siis kuulsin Adrianalt, et näiteks Mehhikos tema linnas saab load nii kätte, et eksamil reaalselt autorooli ei pea istuma. Vaid istud arvutiklassis ja siis saad eksami sooritada arvutis, kui õigesti aru sain siis rallimängu mängides. Võib ka nii! Üldiselt tundub, et Granada sõidustiil on suht viisakas. Kui Alicantes ja Valencias puutusin kokku hullude kihutajatega, kellel linnas oli stabiilselt 90 km/h sees, siis siin ei ole eriti seda tendentsi täheldanud. Samas ei ole ma sellele võib-olla lihtsalt niivõrd tähelepanu pööranud. Ja lõpetuseks midagi hoopis mitte autodest:


Tegin ükspäev õunakooki ja mu korterikaaslased on nüüd mu kokakunsti suured fännid! HEAD ISU!=)

Kallid!

M.

Seljakotid selga, koju jäägu sumadan!!! Kikilips ja kaap OODAKU oma aega veel.......

...ehk siis lugu sellest, kuidas me mägedes käisime!!! ESTOY MUERTO! Ehk siis hetkel olen omadega täiesti läbi. Enne veel, kui pikemalt mägedest kirjutan, lühiülevaade ka muudest tegemistest. Reedel oli siis kauaoodatud mehhiko toidu õhtu ning tuleb tunnistada, et seda tasus oodata. Päeval üritasin mitte eriti palju süüa, et siis õhtul rohkem jõuaks:D Saime tacosid ja ühte eriti maitsvat magustoitu Carlotat, mis meenutas veidi küpisisetorti, ainult et see oli sügavkülmas seisnud ja veidi ikka teise maitsega. Arvestades seda, et Mehhikos on Pepel ja Adrianal koduabilised, kes neile süüa teevad, siis said nad kokkamisega suurepäraselt hakkama! Vaatasime koos telekast Jackass2-e, hüppasime korraks Erasmuse barrililt läbi kõikidel Mehhiko lipukesed põse peale joonistatud ja siis kõik koju magama, sest kõht oli täis, hea oli olla ja uni tuli ka ruttu=)

ÜHEKS ÕHTUKS MEHHIKLASED!

Laupäeval oli eriti mõnus päev täis Eestit. Hommikul ärkasin, kähku riidesse ja siis eesti poiste Oti ja Andrese juurde. Andres oli Eestist eelmisel päeval pakikese kätte saanud ja see tähendas, et neil oli suitsuvorsti ja musta leiba. Tegime eestipäraseid suitsuvorstivõileibu hapukurgiga. Oi kui hästi maitses! Vaatasime veidi ka Eesti huumorit, tulin koju- skypesin Eesti sõpradega. Kell 7 õhtul algas Eesti teater! Jah, täitsa uskumatu, aga Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid tulid siia teatrit tegema. Väga kihvt oli, sai kõva kõhutäie naerda ja samuti tulid ka mõned folklaulud tuttavad ette, nii et oli ka äratundmisrõõm. Ja no tuleb taaskord tunnistada, et Eesti on ikka imepisike. Üks näitlejatest tabas kohe ära, et käisime samas koolis, üks nendest oli Paabli kontrabassimängija (suvel folgiajal käisin tema kontsertit fännamas), üks tegelane oli mu õe kursaõde. Pärast etendust läksime eesti tüdrukute Kerti ja Marili juurde ja rääkisime päris palju eesti keeles. Nii et pikka juttu taaskord lühidalt kokku võttes: päev täis Eestit!

ÜLIANDEKAD NÄITLEJAD VILJANDI KULTUURIAKADEEMIAST

Ja nüüd jõuan siis lõpuks tänase juurde. Eile leppisime kokku, et läheme taaskord mägedesse(teised olid eelmisel pühapäeval ka käinud, mina mitte). Võtsime sihtkohaks Monachili, väikse külakese, mis on umbes 6 kilomeetri kaugusel Granadast. Ühtlasi tegin ka ärkamisrekordi, nimelt tõusin kell 10.15, sest pidime 11.30 bussi peale jõudma, Granadas pole ma veel nii varakult ärganud!:D Kiirelt võikud valmis, pakkisin koti kokku ja läksin teistega kokku saama, et siis bussi peale minna. Bussipilet oli 1,20 ehk siis samapalju kui siinsed linnaliinibussid. Jõudsime Monachili ja Adriana küsis ka igaksjuhuks, et kus me maha peame minema, kui mägedesse tahame. Sellepeale muigas bussijuht üsna suurelt ja ütles, et eks ta annab meile teada. Pärast saime Adrianaga ka aru, miks ta muigas ega need mäed nii lähedal ei olnudki.

MARILI JA OTT PANEVAD MATKAPLAANI PAIKA

Tublid nagu me olime, hakkasime siis mägede poole tatsuma. Bussipeatusest võttis kuskil 50-60 minutit aega ja siis olimegi mägedes. Tee peal kõndisime läbi kogu küla, nägime hobuseid, oliiviistandusi, kartuli- ja kapsapeenraid, lambaid, sidrunipuid, maitsesime hurmaad. Ühesõnaga nägime kõike ja palju.

KOHALIKUD KUIVATAVAD SÖÖGIKRAAMI

Vahepeal jäime veidi tahapoole ja siis tuli ristmik ja ega me ei teadnudki, kuhu teised täpselt läksid. Läksime siis tunde järgi, 15 minutit polnud teistest kippu ega kõppu. Mõtlesin juba, et kui me neid ei leia, siis jääb Andres kannatajaks, sest tema söögikraam oli kõik Ando kotis:D Tegelikult oli Andrese õnnepäev, sest teised olid ikka sama teed pidi tulnud ja ootasid meid lõpuks järgi. Kui esimese kõrgema mäekese otsa jõudsime, tegime kohe ka pilte ja palju! Ja siis lõi ka mu kõrgusekartus välja, pea hakkas ringi käima ja tulin ääre juurest igaksjuhuks veidi eemale. Aga vaade, mis avanes oli suurepärane.

THE HILLS ARE ALIVE WITH THE SOUND OF MUSIC

Mida edasi kõndisime, seda ilusamaks mägedes läks. Mõnes kohas olid hästi kitsad mägiteed, mõnelpool voolas ojakene. Pühapäevasel päeval oli üsna mitmeid matkajaid tulnud ilusat ilma nautima ja piknikku pidama.

Matkaseltskond oli ka väga lõbus. Kuue pöörase eestlasega ühines ka Adriana, ainuke julge kes viitsis meiega kaasa tulla. Hommikul sain temaga minu maja ees kokku, ta tuli kohale kaks kätt taskus, väike käekotike kaasas. Tee peal hüppasime poest läbi, et ta endale saiakese ja vett saaks kaasa osta, meil eestlastel oli kõikidel ikka korralik toiduvaru kaasas:D Päeva lõpus ütles Adriana, et nautis väga, kuigi teinekord enam ilmselt mägedesse ei läheks. Nojaaa, Mehhikos on ju ka mäed, sellepärast oligi tema jaoks see rohkem ehk trenni eest, ütles et kaua ta neid kive ja puid ikka vaatab:D

Pärast seda kui olime juba poolteist tundi mägedes turninud, pidasime pikniku. Seejärel jalutasime veel edasi ja leidsime veel ühe kõrge tipu ja poiste arust oli väga hea mõte seda kohe vallutama asuda. Me olime aga veitsa väsinud ja pärast sööki oli selline mõnus uimane olla ka, et jäime piknikuplatsile pikutama ja päikest võtma ja poisid ronisid üles kõrgele mäetippu.

LEIA PILDILT ANDO!:D

Esialgu arvasid osad meist, et ehk saab sealt ülevaltkaudu ka tagasi külakesse. Aga niipalju kui minu kogemus ütleb, siis kui omastarust otsetee võtan, satun alati kuskile pärapõrgusse. Nii et lõpuks otsustasime ikka sama teed pidi tagasi tulla. Kõdnisime mööda oja, läbi koopa ja üle rippsilla. Esimest korda kui üle rippsilla tulin suutsin ainult lõpus ühte punkti vaadata ja võimalikult kiiresti üle kõndida. Poole tee peal ütlesin veel Adrianale, et kuule lähme veits kiiremini. Mina ja mu kõrgusekartus:D Tagasiteel suutsin rippsillal olles isegi veidike kõrvale vaadata ja nägin imeilusat vaadet kahe kosega. Tagasitulles oli ka juba veidi jahedam ja seega kõndisime päris korraliku tempoga.

KOOPAELANIK

HIRRRRMUS RIPPSILD

Jalutasime taaskord läbi küla, nägime kitsesid, lambaid ja kohalikke koeri. Keda oli küll tõesti igas mõõdus ja igat värvi. Ühed kutsud olid eriti vallatud ja turnisid akna peal, tegin neist pilti ka:)Õhtu lõpetasin kuuma tassitäie kakao, kohaliku jõulušokolaadi ja mõnusa filmi seltsis. Seekord vaatasin "The Social Networki", mis räägib Facebooki loojast, kes on noorim miljardär maailmas ning ühtlasi minu arvates ka väga geniaalse mõtlemisega, et üldse suutis sellise ülemaailmse suhtlusvõrgustiku toimima panna. Film meeldis väga, ühelt poolt sellepärast, et see oli tõsielu põhjal kuid teisest küljest pani see ka väga paljude asjade peale mõtlema. Kas tõesti on nii, et "You can trust noone but yourself?", ei tahaks hästi uskuda, kuid film oli elav näide selle lause kinnituseks. Aga sellegipoolest jään jätkuvalt optimistlikuks ning leian, et kõik inimesed on ilusad ja head! Vähemalt mingil viisil=)

TASSIKE KUUMA KAKAOD & ÜKS PISIKE MUFFIN

Suured kallid ja ilusaid unesid, minul tuleb küll pärast tänast väsitavat matka väga magus uni!

M.

"Täkud seisavad!"

Istun teleka ees ja käimas on minu hispaania keele tund- ehk siis vaatan taaskord Simpsoneid: süles läpakas, et saaks sõnaraamatust ruttu tõlget vaadata. Üks jube hea inglise-hispaania sõnaraamat asub www.spanishdict.com (juhuks kui kellelgi vaja on). Kõigepealt tahaks rääkida sellest, et Granadas on sügis alanud. Hommikuti/õhtuti kannan juba kindaid, sest et muidu külmapoiss näpistab. lehed on puudel kollaseks läinud ja osad puud on juba ka raagus.

Eile käisime pärast keeltekooli taaskord koos õpetajaga tapaseid söömas. Üks hetk oli aeg ühispilti teha ja mõned jäid siis istuma ja teised läksid nende selja taha seisma. Ott teatas eesti keeles, et VIPid istuvad ja selle peale ütles Andres, et täkud seisavad! Muidugi arvas ka meie 50-aastane hispaaniakeeleõpetaja, et see on mingi äärmiselt tähtis eestikeelne väljend ja kordas siis, et täkud seisavad! Ja muidugi olin mina see, kellelt ta küsis, et mis see tähendab? Ütlesin, et no importa ja saime pildi ilusti tehtud:D

KÕIGE ÄGEDAM HISPAANIAKEELEGRUPP

(Alt vasakult: Slovakkia, Poola, Saksamaa, Norra, Eesti, Egiptus/Holland, Küpros, Poola, Eesti, Itaalia, Hispaania, Eesti. Pildilt on puudu Türgi ja Austria ja paar Poolat)

Mis siis veel? Tänavatele on jõulukaunistused ilmunud. Tegelikult esimesi kaunistusi nägime juba 3 nädalat tagasi, ehk siis oktoobri lõpus...Jõuluhullus! Senini ei ole ma veel jõululaule kuulama hakanud, aga varsti võtan selle plaani, ostan 2 kilo mandariine ja panen jõululaulud üürgama, nagu igal aastal!:D Kuulsin, et siin peaks glögi ka olema, aga ei ole sellele veel jälile saanud, aga hoian silmad-kõrvad lahti.

Ok, praegu pean hakkam kooli poole minema. Just see sama tund, kus eelmisel reedel ka käisin ja nagu kohale jõudes selgus, jäi see ära, aga täna on siis uus katse. Järgmises postituses kuulete juba ilmselt sellest, kuidas maitsevad mehhiklaste tehtud tacod ja kuidas nägi välja Viljandi kultuuriakadeemia õpilaste etendus Granadas "Pidulik lugu". Seniks aga olge ikka sama tublid ja head nagu ikka koguaeg olete olnud!=)

Kallistan kõvasti!

M.

Me encanta ABBA!

Täna olen enda üle eriti uhke. Nimelt tuli õhtul Sara õde enda sõbraga külla. Ja ma rääkisin nendega terve aja hispaania keeles. Ja päris pikalt kohe, sellest mis ma siin juba näinud olen ja teinud ja nad arvasid, et räägin juba päris hästi. Wipii, nii hea tunne tuli sisse=) Õhtul käisin ka sevillanase kursustel, mis on veidi flamenco moodi tants. Kursus kestis üks tund, esimesed 40 minutit ei saanud ma absoluutselt midagi aru ja viimased 20 minutit hakkasin juba mõnest sammust aru ka saama. Aga kui teisi uskuda, siis ma tantsin juba väga hästi!:D

Teisipäeval käisime taaskord Pablo juures, kes seekord kokkas meile pastat itaalia moodi. Viis keele alla, vapustavalt maitsev. Muidugi enne seda olin ma just comedoris söömas käinud, kus oli paella ja friteeritud kala ja magustoiduks jäätis, mis mekkis nagu kunagi oli see maasikamaitseline Eskimo jäätis. Nii et kõht oli tegelikult juba korralikult punnis, kui Pepelt sõnumi sain, et tule Pablo juurde. Vaatasime ära ka filmi "Mamma mia", mis on selline mõnus heatujufilm/muusikal ABBA lauludega. Jäin selle tõttu ka enda keeletundi 20 minutit hiljaks, sest et tahtsin ikka filmi lõppu ka näha. Aga nagu hispaanlased ütlevad: no pasa nada! Ilmad on veits sügiseseks läinud, nii et eile sadas terrrrve päev vihma ja käisin juba enda sulevestikesega.

Ja lõpetuseks järjekordne huumorinurgake keeltekoolist. Eile õppisime taaskord erinevaid ebareeglipäraseid tegusõnu. Õpetaja ütles sõna poder(mis inglise keeles on "can", eesti keelde on seda raske tõlkida, aga sõnaraamat annab vasteks suutma/võima) ja küsis siis kas keegi teab, mis see tähendab. Türgi poiss Nejo, kes minu kõrval istus teatas selle peale" fucking shit"(usun et eestikeelset tõlget pole siinkohal vaja), aga õnneks nii vaikselt, et õpetaja ei kuulnud, kuid piisavalt kõvasti et kõik ligiduses olevad grupiliikmed kuulsid, nii et pahvatasime kõvasti naerma. Nejo arvas, et õpetaja oli öelnud "Joder"(hispaanias hääldatakse jott tähte nagu haaa), mis on siis hispaaniakeelne vandesõna. Õpetajal ei jäänud ka märkamata, et meil oli jube naljakas. Aga õnneks viisime teema ruttu mujale ja ei pidanud selgitama hakkama, mis Nejo just öelnud oli.

Ja nüüdseks lõpetan!

BESOS!

XoXo

M.

Salsaproff!

Nüüd tuli tõde päevavalgele ja nägite tegelikult ka ära, kus ma elan. Ja tuleb tunnistada, et ülikooli asemel tegelen päevad läbi käsitöö ning loometööga- korvipunumine ning luuletuste kirjutamine on mul juba täiesti käpas ja olen Andaluusia piirkonnas oma ala meister. Üks asi, mis Liisul mainimata jäi, oli mu suvila, mida talle paar päeva hiljem tutvustasin:



Mäletate, enne tulekut ütlesin, et plaanin siin elama hakata. Tegelikult leidsin parema koha: valge ning hubase koopa, seega otsustasin, et Alhambra jääb mu suvilaks. Nii et võite kõik külla tulla, ruumi mul jätkub:P Käisime Liisuga pool päeva mööda Alhambrat ringi, kahjuks fotoka akuga olid veits kurvad lood, nii et palju pilte me ei saanud. Aga Alhambra on tõesti nagu muinasjutuloss. Ehitamist alustati 13. sajandil ja no igal pool käisime ringi ja vaatasime lihtsalt suu ammuli, et huvitav, kuidas seda kõike küll kunagi ehitati.

THE KÄRP SISTERS

Neljapäeval läks Liisu ära lennuki peale, ligi 30 tundi võttis tal aega, et uuesti Eestisse jõuda. Päris kreisi!!! Loodan, et talle meeldis siin vähemalt sama palju nagu mulle. -käisime palju mööda linna ringi, viisin ta comedori sööma, tutvustasin enda sõpradele, jõudsime Alhambrasse, külastasime kohalikke kloostreid...Tegevust ikka jätkus:)

MEIE 3-EURONE LÕUNA COMEDORIS

Seoses Liisu külaskäiguga tekkis mul ka koduigatsus, nii et mõned päevad olin ikka päris rööpast väljas. Ja lisaks sellele tuli mul täna ka selline latte isu, et mine hulluks. Oi, kuidas tahaks Coffe-in'i caffe latet karamellisiirupiga või siis kaneelisiirupiga. Njämmmmi! Tegelt nägin siin ühes kohikus ka sellist kohviaparaati nagu Eesti kohvikutes on, et ise peab piima vahustama ja no kuri tahtmine tuli küsida, et kas ma võiks ise endale kohvi teha:D A nüüd on seis koduigatsusega juba tegelikult paremaks läinud ja arvan jälle, et Hispaanias on ilus, tore ja hea ja Eestis jõuan ju terve elu olla nii et naudin Granadat nii kaua kui võimalik!:P

Reedel kõndisin kooli ja sama targalt kõndisin sealt ka tagasi, kuna tund jäi ära. Eelmisel teisipäeval jäid samuti kõik tunnid ülikoolis ära kuna dekaani asetäitja suri nädalavahetusel. Reede-laupäeva õhtutel käisin sünnipäevadel. Reedel pidas Bosse(Saksamaalt) oma sünnat, laupäeval käisin Daniela(Lätist) sünnal. Üritused olid väga meeleolukad, sai ka uusi sõpru-tuttavaid. Bosse sünna oli Chupeterias, mis asub kohe mu kodu lähedal. Üks hetk ehmatasin päris ära, kui üks täitsa võõras poiss teatas, et sa oled Mariin Eestist ju. Sain siis teada, et tema on Riad Marokost ja nüüd mul on jälle üks sõber juures,kes hispaania keelt õpetab. Laupäevasel Daniela sünnal oli rahvast oli 10 ringis, aga seal oli üks äääääärmiselt lärmakas itaallane, nii et selle arvu võib vabalt kahega korrutada. Itaallased tunduvad minu rahuliku eestlaseloomu jaoks ikka liiga pealetükkivad, temperamentsed, lärmakad etc.

Hispaania keel täieneb mul endiselt iga päevaga. Viimases keeltetunnis oli taaskord äärmiselt lõbus. Pärast tundi jalutasime kodu poole, õues oli päris külm, kui itaallane Emilio teatas mulle järjekordselt, et kuidas sul külm saab olla, sa oled ju Eestist. No kasutasin siis Kerti sõnu ja ütlesin, et ega ma pingviin ei ole! Sain poisi ilusti paika pandud ja loodan, et rohkem kommentaare selle kohta ei tule. Täna sain tuttavaks ka ameeriklastega, kellel jäi karp lahti,kui ütlesin, et Eestist olen. Vahtisid mind nagu ilmaimet:D Kõik tegid muidugi targa näo, et nad teavad, misasi see Eesti on. Lõpuks üks julgem poiss John küsis ka, et väga rumal küsimus küll, aga mis keeles te seal räägite? No ütlesin siis, et eesti keeles ja õpetasin talle isegi selgeks lause"Ma ei räägi eesti keelt". Umbes 10 minuti pärast uuris John taaskord,et kuule jälle väga rumal küsimus, aga kus see Eesti asub? No hakkasin siis seletama, et kas sa Soomet tead? No ei teadnud. Rootsi asukoht oli enamvähem umbes teada nii et üritasin siis selle kaudu selgeks teha, et mis imekoht see Eesti on ja kus ta asub. Aga no siin pole midagi imestada, kui Ameerikas käisin kuulsin päris mitu korda küsimust, et mis linn see veel on. Ameeriklased ja nende äärmiselt lai silmaring ning terav mõistus. Kuigi niiviisi üldistada ei ole ilus, ma tean=)

Täna käisin taaskord salsatunnis. Tavaliselt lähen kella 9ks ja jään kaheks tunniks järjest. Täna samamoodi. Andres ja Ott tulid ka esimest korda tundi. Ja no tunni lõpuks jäi teistele vist mulje, et me Andresega oskame päriselt ka salsat tantsida, sest Steffen(Saskamaalt) tuli meie juurde küsima, et me talle pöördeid õpetaks:D No näete siis, kuidas kõigest 3 tunniga Hispaanias saab sinust juba täielik profesionaal!

Nonii, veits kahtlane. Siin on seinad tõesti paberist tehtud. Lisaks sellele, et mu köögis igal öösel mingid kahtlased krõbinad ja krabinad käivad(arvan, et hiiglaslikud rotid), hakkas keegi just teiselpool seina laulma. Jah, kell on 3 öösel. Või pigem ütleks ma selle kohta jorisemine. Või on see musikaalne norskamine. Kaks varianti: kas mu naaber laulab läbi une(täiesti võimalik, mul endalgi on nii juhtunud:D)või siis....ta laulab läbi une:D


Tänane postitus sai kuidagi äärmiselt hektiline ja hüplev, aga ma ei ole juba üle nädala kirjutanud ja seega on niiii palju asju vaja ühte postitusse ära mahutada. Mis siis veel?

Aaaa, üks oluline asi veel. Pühapäeva pärastlõuna veetsime Pablo juures, kes kokkas meile liha ja kartuleid. Ja kuna ta oli eelmisel aastal Itaalias Erasmuslane, siis oskas ta ka suurepärast tiramisut teha,keele viis alla! Nii et mina, Ando ja Alvaro saime ka tiramisut, teised pidid ainult jäätisega leppima, sest nemad olid juba oma osa eelmisel päeval nahka pistnud:D

SUPERKOKK PABLO

Lõpuks nägin ära ka ühe kohaliku Hispaania korteri. Meeletult palju nipsasjakesi ja maale igalpool(esimene mõte oli kohe see, et kuidas siit küll tolmu võetakse ja et Pablo ema peab küll täiskohaga koduperenaine olema, et sellist korterit koristada-näiteks on neil 4 vannituba:D). Esimestel päevadel Granadas olles istusime Andoga Parque de Triumfos, nautisime päikest ja arutasime, et nendes korterites tahaks küll elada, mis seal üleval katusekorrusel on. No tuli välja, et Pablo elabki täpselt ühes nendest korteritest. Vaade linnale oli super ja vaade sisehoovi meeldis mulle veel rohkem:P Ilm oli superhea nii et peesitasime rõdul päikse käes.

VAADE PABLO RÕDULT
(7.november, lilled õitsesid ja oli kuum)

Nüüd tõmban otsad kokku ja luban, et üritan ikka tihedmalat kirjutada. Ma vähemalt proovin!:D



Kallistan-patsutan!

M.

KÜLALISSISSEKANNE: Granada ülikool on maailma parim.

Peale mitut nädalat Mariini blogi lugemist otsustasin lõpuks üle vaadata, millised need pudrujõed ja piimajõed seal Minu Granadas on...tehtud mõeldud. Helistasin Mariinile, et olen järgmisel hommikul kohal, mis tal ikka muud üle jäi öelda, kui et nii kihvt. Ja peale 12 tunnist bussisõitu, selgus tõde. Nagu arvata oligi, on Granada ülikool maailma parim. Mariini turundusanne ja -oskused on lühikese ajaga ( 6 nädalat ?!?)täiuslikkuseni lihvitud. Ütlesin taksojuhile Mariini aadressi ja oodates põnevusega Mariini uhkesse kesklinnakorterisse jõudmist ütles taksojuht, et oleme lõpuks kohal. Olin pisut üllatunud, sest pilt mis mulle avanes oli selline:

Oi küll mul oli hea meel Mariini näha. Kõik oli ikka hoopis teistmoodi kui ma ette kujutasin, Mariin hakkas ka kohe vabandama, et selleks, et mitte vanemaid liialt muretsema panna, pani ta oma blogisse sõprade korterite pilte üles. Tegelikult elab Mariin siin:

Ja selline näeb Mariini suur tuba välja:



Mariinil oli parasjagu söögi tegemine pooleli, tahtis ta mind ju hästi vastu võtta:

Supp oli küll lahja, aga selle kohta päris hea...traditsionaalne Granada kana-nuudlisupp. Kohe sain ka aru, et ega see erasmuslase elu kerge ei ole, raha sai juba esimesel nädalal sõpradega väljas käies otsa (Granada ülikool on maailma parim, kes oleks seda blogi lugedes arvanud, ahh?). Seega, selleks et 3 kuud nummit superguay-d blogi kirjutada tuleb kõvasti vaeva näha ja seda iga päev. Aga minu superguay (superlahe) õde leiab igas olukorras lahenduse. Mariin otsustas, et loengute asemel on mõistlikum raha teenida, õnneks on temast saanud piirkonna hinnatud korvipunuja, poeet ja sisekujundaja:

Aitasin ka Mariinil natuke elatist teenida, vähemalt üritasin, et vanemad vähem muretseksid.



Söögid söödud ja oma tubased tegemised tehtud astus Mariin mulle koduümbrust tutvustama, tegelikult näeb vaade Mariini rõdult välja selline:


...ja tagahoovis treenib Mariin ennast Kristjan Jaaguks, et kui raha otsa saab, siis saaks ikka jõuluks koju kõndida, et vanemad ei muretseks.

Pudrumägesid ja piimajõgesid tegelikult Hispaanias ei ole, aga vanematel pole ka põhjust muretsemiseks. Granada ülikool on maailma parim, Mariinist võib veel professionaalne blogikirjutaja saada ja kui muud võimalust ei ole, siis Mariin tuleb jõuluks jala koju.


Liisu