Tee-jalavann-kurgutabletid-gripipulber-vietnami salv-küüslauk-villased sokid-tee-jalavann-kurgutabletid.....Selline on välja näinud minu viimased kolm argipäeva. Okei tegelikult hetkel istun terrassil ja naudin 10.detsembrit ja 22 soojakraadi. Granadas oli lühike talv ja nüüd tuli jälle kevad tagasi!:D
Neljapäeval katsusin ennast siiski ka hispaania keelde vinnata. Poole tunni pealt tuli lihtsalt nii hirmus uni peale, et ei suutnud silmi lahti hoida. Mulle tundus, et olin vist veidi ravimitega üle pingutanud...Pärast hispaania keelt siis koju ja kohe uuele ringile- tee, jalavann, küüslauk, vietnami salv...ja siiski-siiski ka kurgutabletike:D Aga see tegi olemise paremaks. Tänks Ott tablettide eest! See, et Portugalis 6 päeva järjest sadas ning lisaks saime ka ookeaniäärset tuult tunda jättis oma jälje mu kopsudesse ja hingetorusse. Nimelt tõin Portugalist endaga kaasa köha ja kurguvalu. Aga mu äärmuslikud ravimeetodid kannavad edu ja võitluses köhaga hakkan võitma. Või noh, vähemalt ei ole asi hullemaks läinud...Magama läksin erakordselt vara, juba kell 12! =)
Kui lühidalt kokku võtta Portugali eripärad ja võrrelda seda Hispaaniaga siis:
*keel on erakordselt kole (läti ja vene keele segu prantsuse aktsendiga!)
*linnad ja rannik on erakordselt ilusad (eriti meeldis Porto)
*inimesed on veel rohkem abivalmid kui Hispaanias
*erinevalt Hispaaniast saab seal ka inglise keelega hakkama
*erinevalt Hispaaniast käivad bussid graafiku järgi
*portugaallased on täpsemad kui hispaanlased
*portugaallased peavad samuti siestat ja neil on enamvähem sama palju riigipühasid kui Hispaanias (8.detsembril avatud apteeki leida oli praktiliselt võimatu)
*ilm on erakordselt vihmane(vähemalt praegusel aastaajal)
*portugaallastele ei meeldi hispaanlased ja vice versa (Paulina hispaaniakeelekursustelt käis ka Portugalis ja ütles, et kui midagi hispaaniakeeles küsisid, siis ei olnud inimesed just eriti sõbralikud)
*kiirtee ääres asuvad iga 2 km kaugusel SOS-telefonid(väga oluline teadmine!)
*kiirtee ääres on mõlemal pool identsed bensiinijaamad(erinevus on vaid töötajates) ja alguses ajas see ikka väga segadusse
*Portugali linnades on tänavad puhtamad ja ei ole niiii palju graffiteid
Nüüd siis aga meie ülejäänud päevadest Portugalis. Hoiatan juba ette, et väga pikk postitus tuleb, nii et võtke rahulikult aega lugemiseks, kuna lihtsalt nii palju seiklusi oli!
SEIKLUS NR. 1: EKSISIME TEELT. Pühapäeval meie teekond jätkus ja startisime Lissabonist Porto poole. Käisime veel enne starti linnapeal kohalike vaatamisväärsustega tutvumas ja siis võis tripp alata. Niisiis, kuna meil oli 2 autot, siis teised sõitsid enda auto ja GPS-seadmega(kutsusime seda hellitavalt Dominique'i tüdrukuks) ees ja meie pidime neile järgi sõitma. Sõitsime Lissabonist välja kiirteele. Pidime ka ühest kaunist linnakesest läbi sõitma, mis oli üsna Lissaboni lähedal. Mõne aja pärast pöörasidki teise kiirteelt maha, meie neile loomulikult järgi...Sõitsime linna sisse, koguaeg teistel tihedalt kannul. Olime juba üsna linna keskel kui eesmine auto jäi seisma ja sealt astus välja mingi täiesti võõras vanem naine. Üllatus missugune:D Olime juba pikemat aega vale auto järel sõitnud, mis oli täpselt sama marki...Aga no, mis teha kui Toyotad Portugalis nii populaarsed on. Nagu maailmas muid automarke ei olekski, kui pisikesed Toyota maanteemuhud. Seejärel siis kiired kõned teistele ja leppisime kokku, et saame kokku Sintra bussijaamas. Sõitsime veel edasi Sintra poole ja muidugi asi, mida me ei leidnud oli bussijaam. Parkisime siis ennast ilusti kuskile bensukasse, küsisime aadressi ja seejärel ei jäänud muud üle, kui oodata, et Dominique'i pruta meid üles leiaks. 15 minutit ootamist ja seejärel saime enda trippi jätkata.
SEIKLUS NR. 2 EKSIMINE+ÕNNETUS. Niisiis mõnisada kilomeetrit ja paar tundi hiljem olime juba peaaegu et Portosse jõudnud, just linna sissesõidu juures....Kui sõitsime mööda kiirteel toimunud õnnetuspaigast. ilm oli tõsiselt kehva ja seega nägime tee peal vähemalt kolme toimunud õnnetust...Samuti pidi Portugal olema riik, kus toimub enim autoõnnetusi. Sõitsime siis sellest õnnetuskohast mööda, kui korraga hakkas meie auto sellist häält tegema nagu tahaks kohe õhku tõusta. Ja taga istudes oli tunda ka, et miski nagu logises, sõitsime veel edasi kuni hääl vaibus...Nii et mõtlesime, et kõik on korras. Selle kolina pärast olime aga ka hoogu maha võtnud, parajasti just niipalju, et olime teised silmist kaotanud ja nägime just täpselt seda hetke, kui nemad sõitsid mäest üles paremale ja meie kimasime otse edasi. Mis siis ikka, kuna ühekorra olime selle päeva jooksul juba ära eksinud, plaanisime taaskord ühe bensuka otsida, et siis teistele meie koordinaadid teatada. Bensukas leitud, hüppasime autost välja, et igaksjuhuks auto rehve tsekkida...Ja tuli välja, et meie rehvi oli umbes 5 cm pikkune metallitükk sisse läinud, nii et tõeline vedu, et me peatuse tegime. Ando vahetas rehvi ära, tsekkisime et rõhk oleks okei...
Seda kõike saatis muidugi tugev paduvihm. Kuna vaatasin alguses kindlustusepaberitelt valesti, et kindlustus ei kata autorattaid, siis hakkasime kohe uurima, et kes siis selle eest ikkagi vastutab, et polnud nagu otseselt meie süü ka...Bensukatöötajad olid väga abivalmid, helistasid kuhu vaja, soovitasid meile, mis edasi peaksime tegema. Samal ajal teatasid teised meile, et Dominique'i pruta on väsinud ja ei taha meid kuidagi üles leida, ütlesime siis neile, et nad hosteli üles otsiks ja et hiljem näeme. Hiljem tähendas umbes kolme tundi, sest pidime umbes 2 tundi politseid ja kiirteeametit ootama...Kuna oli just 2.advent istusime autos, laulsime jõululaule ja sai palju nalja. Politsei oli ka väga sõbralik, üks neist oskas natuke inglise keelt, teine mitte üldse kohe. Lõpuks saime paberid korda, asjad aetud ja võisime hostelisse minna. Ära minnes politseinikud veel lehvitasid meile ja soovisid ilusat reisi.
LÕPUKS HOSTELIS. Hostelisse jõudse olime kõik läbimärjad, poolhaiged ja väsinud. Enne tegime veel nalja, et meil on invaliidide auto, sest kõigil oli mingi häda küljes- kas selg valutas või jalg oli haige ja muu selline. Nüüd siis olime lisaks invaliidsusele ka päriselt haiged:D Kuid hostel tegi jälle tuju heaks, kuna see oli veel ilusam kui meie hostel Lissabonis. Hosteli nimi oli "Yellowhostel" ja omanik pidi olema kohalik rokkstaar, kes ei pea hostelit raha pärast vaid selleks, et backpackeritel oleks mõnus koht kus ööbida. Ja hosteli administraator sloveenlane Miro oli ikka tõeliselt tasemel. Tundis muret, kas saime enda autoga kõik korda ja aitas jalanõusid kuivama panna, pakkus meile enda sööki, kuna kell oli juba nii palju ja kõik poed olid kinni ja oli meile üldse järgnevatel päevadel igati abiks...
HOSTELI CHILLOUTROOM
CHILLOUTROOM VOL.2
MEIE TOAS OLI KA TELEKAS
1. PÄEV PORTOS. Porto oli superilus linn, loomulikult saatis meie sealoldud aega lakkamatu paduvihm. Esmaspäeval sõitsime ringi turistibussiga, nägime kauneid linnavaateid ja käisime portveinitehases Calem, et portveini tootmise ning ajalooga tutvuda ning seejärel saime portveine ka degusteerida. Porto lähedal asub piirkond, kus ainsana maailmas tohib kasvatada portveinis kasutatavaid viinamarju. Erinevalt kanaaridel asuvast rummitehasest Arehucas, kus võis proovida niipalju erinevaid rummisorte kui soovisid, pakuti meile Calemis ühte noort valget ja ühte noort punast portveini.
Pärast degusteerimist läksid teised veel edasi järgmisesse tehasesse, meie Andoga aga läksime bussiga edasi tiirutama. Sõitsime veidike mööda rannikut ja kesklinnast rohkem välja. Mingi hetk ütles meeldiv hääleke kõrvaklappidest, et kui nüüd vasakule vaatate, siis näete jalgpallistaadionit, kus toimusid ka 2004 aasta MM( või mingi muu tähtis võistlus:D), vaatasime siis nii vasakule kui paremale, kuid jalkastaadion oli õhku haihtunud. Ilmselt oli David Copperfieldi käsi jälle mängus:D Samas vaade ookeanile oli imeilus! Ja ma usun, et ilusa ilmaga oleks Porto üks mu lemmiklinnadest, sest see tundub olevat üliõpilaslinn ja seal on ookean!!!!! Olen alati arvanud, et Tartu on peaaegu täiuslik, ainus asi mis seal puudu on, on meri.
THE OCEAN
THE MUSIC HOUSE
ÜKS SUURIMAID TSEMENTKAAREGA SILDU MAAILMAS
2.PÄEV PORTOS. Teisipäeval tiirutasime veel linna peal. Mingi hetk sai Dominique enda käe peale meeldiva üllatuse-üks linnuke lendas mööda ja korraga käis plärts, panen pildi ka siis saate täpsemalt aru, millest ma räägin...Peamine eesmärk oli jõuda kindlusesse. Astusime siis bussi peale, hakkasime kindluse poole sõitma ja tuleb tunnistada, et see kindlus oli nii imepisike, et ei tekkinud tahtmistki bussist maha astuda, et seda vaatama minna, niisis sõitsime edasi sadama äärde, kus pidid head kalarestoranid olema. See, kuhu teised minna tahtsid (sest mina ju kala ei söö!) oli suletud, niisiis läksime ühte teise, mis tundus selline kohake, kus ka kohalikud käivad.
Õhtul tegime kõik koos süüa, tsillisime hostelis ja vaatasime seal filmi. Hostelis ööbides kohtab küll inimesi igast maailma nurgast...Ja muidugi oli seal taaskord üsna suures koguses sakslasi, nagu igalpool.Tagasi Hispaania poole hakkasime sõitma kolmapäeva hommikul. Esialgse plaani järgi pidime kell 9 liikuma hakkama, kuid nagu ikka alustasime sõitu poolteist tundi hiljem.
SEIKLUS NR. 3 AUTO EI TÖÖTA ENAM. Tagasitulekul sain ka paar uut elutarkust. Näiteks, mida teha kui kiirteel auto seisma jääb? Olime just silla peal, keset kurvi, kui teiste autol läksid ohutuled põlema ning nad tõmbasid teeäärde. Esimene järeldus oli, et bensiin on otsas. Mis siis ikka, kuna meil oli diisliauto ja meie kütus ei sobinud, kimasime oma autoga edasi, esimene bensukas oli 10 kilomeetri kaugusel. Aga kuna asusime kiirteel, pidime lõppkokkuvõttes sõitma 150 kilomeetrit et saaks 5 liitrit bensiini ja siis tagasi...Võite kolm korda arvata, kas viga oli tühjas paagis? Napilt ei! Seega kutsusime hoopis kiirteeteenistuse ja selgus, et viga oli hoopis elektroonikas ning 1. käik ei töötanud. Niisiis pidi sisse panema teise käigu ja autot lükkama...Viis tundi pärast starti ja 200 km edasi saime enda sõitu jätkata. Muideks meie Portugalis viibitud aja jooksul olid seal ka keeristormid ja kusjuures täpselt sealsamas lähedal, kus teiste auto seisma jäi. Kuid kolmapäevaks oli tormiilm juba vaibunud...Samuti olid Huelvas(mis asub Portugali piiri ääres ja kust ka mööda sõitsime) üleujutused nii et nägime ikka päris äärmuslikku ilma.
Kogu ülejäänud kolmapäev/õhtu kuluski sõitmisele. Granadasse jõudsime lõpuks kell 01.30 öösel. Aga nii hea kodune tunne tuli peale, kui kaugelt Granada tulukesed põlema hakkasid. Home sweet home!
10.DETSEMBER KOOLI EES: LÜHIKESED VARUKAD JA MINISEELIK JA 22 SOOJAKRAADI!
Neljapäeval katsusin ennast siiski ka hispaania keelde vinnata. Poole tunni pealt tuli lihtsalt nii hirmus uni peale, et ei suutnud silmi lahti hoida. Mulle tundus, et olin vist veidi ravimitega üle pingutanud...Pärast hispaania keelt siis koju ja kohe uuele ringile- tee, jalavann, küüslauk, vietnami salv...ja siiski-siiski ka kurgutabletike:D Aga see tegi olemise paremaks. Tänks Ott tablettide eest! See, et Portugalis 6 päeva järjest sadas ning lisaks saime ka ookeaniäärset tuult tunda jättis oma jälje mu kopsudesse ja hingetorusse. Nimelt tõin Portugalist endaga kaasa köha ja kurguvalu. Aga mu äärmuslikud ravimeetodid kannavad edu ja võitluses köhaga hakkan võitma. Või noh, vähemalt ei ole asi hullemaks läinud...Magama läksin erakordselt vara, juba kell 12! =)
Kui lühidalt kokku võtta Portugali eripärad ja võrrelda seda Hispaaniaga siis:
*keel on erakordselt kole (läti ja vene keele segu prantsuse aktsendiga!)
*linnad ja rannik on erakordselt ilusad (eriti meeldis Porto)
*inimesed on veel rohkem abivalmid kui Hispaanias
*erinevalt Hispaaniast saab seal ka inglise keelega hakkama
*erinevalt Hispaaniast käivad bussid graafiku järgi
*portugaallased on täpsemad kui hispaanlased
*portugaallased peavad samuti siestat ja neil on enamvähem sama palju riigipühasid kui Hispaanias (8.detsembril avatud apteeki leida oli praktiliselt võimatu)
*ilm on erakordselt vihmane(vähemalt praegusel aastaajal)
*portugaallastele ei meeldi hispaanlased ja vice versa (Paulina hispaaniakeelekursustelt käis ka Portugalis ja ütles, et kui midagi hispaaniakeeles küsisid, siis ei olnud inimesed just eriti sõbralikud)
*kiirtee ääres asuvad iga 2 km kaugusel SOS-telefonid(väga oluline teadmine!)
*kiirtee ääres on mõlemal pool identsed bensiinijaamad(erinevus on vaid töötajates) ja alguses ajas see ikka väga segadusse
*Portugali linnades on tänavad puhtamad ja ei ole niiii palju graffiteid
PORTO PEAVÄLJAK- PLAZA NOEVA
Nüüd siis aga meie ülejäänud päevadest Portugalis. Hoiatan juba ette, et väga pikk postitus tuleb, nii et võtke rahulikult aega lugemiseks, kuna lihtsalt nii palju seiklusi oli!
SEIKLUS NR. 1: EKSISIME TEELT. Pühapäeval meie teekond jätkus ja startisime Lissabonist Porto poole. Käisime veel enne starti linnapeal kohalike vaatamisväärsustega tutvumas ja siis võis tripp alata. Niisiis, kuna meil oli 2 autot, siis teised sõitsid enda auto ja GPS-seadmega(kutsusime seda hellitavalt Dominique'i tüdrukuks) ees ja meie pidime neile järgi sõitma. Sõitsime Lissabonist välja kiirteele. Pidime ka ühest kaunist linnakesest läbi sõitma, mis oli üsna Lissaboni lähedal. Mõne aja pärast pöörasidki teise kiirteelt maha, meie neile loomulikult järgi...Sõitsime linna sisse, koguaeg teistel tihedalt kannul. Olime juba üsna linna keskel kui eesmine auto jäi seisma ja sealt astus välja mingi täiesti võõras vanem naine. Üllatus missugune:D Olime juba pikemat aega vale auto järel sõitnud, mis oli täpselt sama marki...Aga no, mis teha kui Toyotad Portugalis nii populaarsed on. Nagu maailmas muid automarke ei olekski, kui pisikesed Toyota maanteemuhud. Seejärel siis kiired kõned teistele ja leppisime kokku, et saame kokku Sintra bussijaamas. Sõitsime veel edasi Sintra poole ja muidugi asi, mida me ei leidnud oli bussijaam. Parkisime siis ennast ilusti kuskile bensukasse, küsisime aadressi ja seejärel ei jäänud muud üle, kui oodata, et Dominique'i pruta meid üles leiaks. 15 minutit ootamist ja seejärel saime enda trippi jätkata.
SEIKLUS NR. 2 EKSIMINE+ÕNNETUS. Niisiis mõnisada kilomeetrit ja paar tundi hiljem olime juba peaaegu et Portosse jõudnud, just linna sissesõidu juures....Kui sõitsime mööda kiirteel toimunud õnnetuspaigast. ilm oli tõsiselt kehva ja seega nägime tee peal vähemalt kolme toimunud õnnetust...Samuti pidi Portugal olema riik, kus toimub enim autoõnnetusi. Sõitsime siis sellest õnnetuskohast mööda, kui korraga hakkas meie auto sellist häält tegema nagu tahaks kohe õhku tõusta. Ja taga istudes oli tunda ka, et miski nagu logises, sõitsime veel edasi kuni hääl vaibus...Nii et mõtlesime, et kõik on korras. Selle kolina pärast olime aga ka hoogu maha võtnud, parajasti just niipalju, et olime teised silmist kaotanud ja nägime just täpselt seda hetke, kui nemad sõitsid mäest üles paremale ja meie kimasime otse edasi. Mis siis ikka, kuna ühekorra olime selle päeva jooksul juba ära eksinud, plaanisime taaskord ühe bensuka otsida, et siis teistele meie koordinaadid teatada. Bensukas leitud, hüppasime autost välja, et igaksjuhuks auto rehve tsekkida...Ja tuli välja, et meie rehvi oli umbes 5 cm pikkune metallitükk sisse läinud, nii et tõeline vedu, et me peatuse tegime. Ando vahetas rehvi ära, tsekkisime et rõhk oleks okei...
PEAMEHHAANIK ANDO KOOS OMA ABILISE PETRAGA
Seda kõike saatis muidugi tugev paduvihm. Kuna vaatasin alguses kindlustusepaberitelt valesti, et kindlustus ei kata autorattaid, siis hakkasime kohe uurima, et kes siis selle eest ikkagi vastutab, et polnud nagu otseselt meie süü ka...Bensukatöötajad olid väga abivalmid, helistasid kuhu vaja, soovitasid meile, mis edasi peaksime tegema. Samal ajal teatasid teised meile, et Dominique'i pruta on väsinud ja ei taha meid kuidagi üles leida, ütlesime siis neile, et nad hosteli üles otsiks ja et hiljem näeme. Hiljem tähendas umbes kolme tundi, sest pidime umbes 2 tundi politseid ja kiirteeametit ootama...Kuna oli just 2.advent istusime autos, laulsime jõululaule ja sai palju nalja. Politsei oli ka väga sõbralik, üks neist oskas natuke inglise keelt, teine mitte üldse kohe. Lõpuks saime paberid korda, asjad aetud ja võisime hostelisse minna. Ära minnes politseinikud veel lehvitasid meile ja soovisid ilusat reisi.
METALLITÜKK MEIE REHVIS
LÕPUKS HOSTELIS. Hostelisse jõudse olime kõik läbimärjad, poolhaiged ja väsinud. Enne tegime veel nalja, et meil on invaliidide auto, sest kõigil oli mingi häda küljes- kas selg valutas või jalg oli haige ja muu selline. Nüüd siis olime lisaks invaliidsusele ka päriselt haiged:D Kuid hostel tegi jälle tuju heaks, kuna see oli veel ilusam kui meie hostel Lissabonis. Hosteli nimi oli "Yellowhostel" ja omanik pidi olema kohalik rokkstaar, kes ei pea hostelit raha pärast vaid selleks, et backpackeritel oleks mõnus koht kus ööbida. Ja hosteli administraator sloveenlane Miro oli ikka tõeliselt tasemel. Tundis muret, kas saime enda autoga kõik korda ja aitas jalanõusid kuivama panna, pakkus meile enda sööki, kuna kell oli juba nii palju ja kõik poed olid kinni ja oli meile üldse järgnevatel päevadel igati abiks...
HOSTELI CHILLOUTROOM
CHILLOUTROOM VOL.2
MEIE TOAS OLI KA TELEKAS
1. PÄEV PORTOS. Porto oli superilus linn, loomulikult saatis meie sealoldud aega lakkamatu paduvihm. Esmaspäeval sõitsime ringi turistibussiga, nägime kauneid linnavaateid ja käisime portveinitehases Calem, et portveini tootmise ning ajalooga tutvuda ning seejärel saime portveine ka degusteerida. Porto lähedal asub piirkond, kus ainsana maailmas tohib kasvatada portveinis kasutatavaid viinamarju. Erinevalt kanaaridel asuvast rummitehasest Arehucas, kus võis proovida niipalju erinevaid rummisorte kui soovisid, pakuti meile Calemis ühte noort valget ja ühte noort punast portveini.
ANDO, DOMINIQUE, MARIIN, RAINER, DENISE, PETRA YELLOWHOSTELI EES
YELLOWBUS!
Pärast degusteerimist läksid teised veel edasi järgmisesse tehasesse, meie Andoga aga läksime bussiga edasi tiirutama. Sõitsime veidike mööda rannikut ja kesklinnast rohkem välja. Mingi hetk ütles meeldiv hääleke kõrvaklappidest, et kui nüüd vasakule vaatate, siis näete jalgpallistaadionit, kus toimusid ka 2004 aasta MM( või mingi muu tähtis võistlus:D), vaatasime siis nii vasakule kui paremale, kuid jalkastaadion oli õhku haihtunud. Ilmselt oli David Copperfieldi käsi jälle mängus:D Samas vaade ookeanile oli imeilus! Ja ma usun, et ilusa ilmaga oleks Porto üks mu lemmiklinnadest, sest see tundub olevat üliõpilaslinn ja seal on ookean!!!!! Olen alati arvanud, et Tartu on peaaegu täiuslik, ainus asi mis seal puudu on, on meri.
THE OCEAN
THE MUSIC HOUSE
ÜKS SUURIMAID TSEMENTKAAREGA SILDU MAAILMAS
2.PÄEV PORTOS. Teisipäeval tiirutasime veel linna peal. Mingi hetk sai Dominique enda käe peale meeldiva üllatuse-üks linnuke lendas mööda ja korraga käis plärts, panen pildi ka siis saate täpsemalt aru, millest ma räägin...Peamine eesmärk oli jõuda kindlusesse. Astusime siis bussi peale, hakkasime kindluse poole sõitma ja tuleb tunnistada, et see kindlus oli nii imepisike, et ei tekkinud tahtmistki bussist maha astuda, et seda vaatama minna, niisis sõitsime edasi sadama äärde, kus pidid head kalarestoranid olema. See, kuhu teised minna tahtsid (sest mina ju kala ei söö!) oli suletud, niisiis läksime ühte teise, mis tundus selline kohake, kus ka kohalikud käivad.
FOOOOOOOD!
DOMINIQUE'I KÄSI
Õhtul tegime kõik koos süüa, tsillisime hostelis ja vaatasime seal filmi. Hostelis ööbides kohtab küll inimesi igast maailma nurgast...Ja muidugi oli seal taaskord üsna suures koguses sakslasi, nagu igalpool.Tagasi Hispaania poole hakkasime sõitma kolmapäeva hommikul. Esialgse plaani järgi pidime kell 9 liikuma hakkama, kuid nagu ikka alustasime sõitu poolteist tundi hiljem.
ON THE ROAD
SEIKLUS NR. 3 AUTO EI TÖÖTA ENAM. Tagasitulekul sain ka paar uut elutarkust. Näiteks, mida teha kui kiirteel auto seisma jääb? Olime just silla peal, keset kurvi, kui teiste autol läksid ohutuled põlema ning nad tõmbasid teeäärde. Esimene järeldus oli, et bensiin on otsas. Mis siis ikka, kuna meil oli diisliauto ja meie kütus ei sobinud, kimasime oma autoga edasi, esimene bensukas oli 10 kilomeetri kaugusel. Aga kuna asusime kiirteel, pidime lõppkokkuvõttes sõitma 150 kilomeetrit et saaks 5 liitrit bensiini ja siis tagasi...Võite kolm korda arvata, kas viga oli tühjas paagis? Napilt ei! Seega kutsusime hoopis kiirteeteenistuse ja selgus, et viga oli hoopis elektroonikas ning 1. käik ei töötanud. Niisiis pidi sisse panema teise käigu ja autot lükkama...Viis tundi pärast starti ja 200 km edasi saime enda sõitu jätkata. Muideks meie Portugalis viibitud aja jooksul olid seal ka keeristormid ja kusjuures täpselt sealsamas lähedal, kus teiste auto seisma jäi. Kuid kolmapäevaks oli tormiilm juba vaibunud...Samuti olid Huelvas(mis asub Portugali piiri ääres ja kust ka mööda sõitsime) üleujutused nii et nägime ikka päris äärmuslikku ilma.
Kogu ülejäänud kolmapäev/õhtu kuluski sõitmisele. Granadasse jõudsime lõpuks kell 01.30 öösel. Aga nii hea kodune tunne tuli peale, kui kaugelt Granada tulukesed põlema hakkasid. Home sweet home!
MÕELGE KAASA! Veidi mõtlemisainet: Kuidas ära tunda, et oled tagasi Hispaaniasse jõudnud? Suured mäed? Oliiviistandused? Hispaaniakeelsed sildid? Selleks on tegelikult ka palju lihtsam moodus, näiteks kui pimedas midagi ei näe...Tuleb lihtsalt raadio tööle panna ja kui sealt kolme minuti jooksul tuleb Shakira laul "Loca con mi tigre", siis võib kohe päris kindel olla, et oled taas Hispaanias. Mul on seda laulu kuuldes juba kergelt okse&pokse...=)
Veel veidi mõtlemisainet: Kuidas ära tunda, et Granada hakkab lähenema? Veel suuremad mäed? Veel rohkem oliiviistandusi? Veel rohkem hispaaniakeelseid silte? Tegelikult piisab ka sellest, kui termomeetrit vaadata. Nimelt kui igalpool mujal on öösel kell 1 17 kraadi sooja, siis võid kindel olla, et Granadas on maksimaalselt 4 kraadi. Täna nii kui hakkasime Granadale lähenema, hakkas termomeeter järjest vähem ja vähem näitama. 13,5 juures olin juba päris mures. Kuid siiski-siiski, seekord meil vedas ja Granadasse on taaskord midagi suvelaadset saabunud, nimelt oli meie saabudes kell 01.30 väljas 15 kraadi sooja. Me gusta muchissimo!
Nii ja nüüd õnnitlused neile, kes kogu selle jutu tõepoolest läbi jaksasid lugeda! Tublid olete, ma poleks küll elusees viitsinud:D
Kallid teile ja juba nädala pärast näeb!!!
M.
Veel veidi mõtlemisainet: Kuidas ära tunda, et Granada hakkab lähenema? Veel suuremad mäed? Veel rohkem oliiviistandusi? Veel rohkem hispaaniakeelseid silte? Tegelikult piisab ka sellest, kui termomeetrit vaadata. Nimelt kui igalpool mujal on öösel kell 1 17 kraadi sooja, siis võid kindel olla, et Granadas on maksimaalselt 4 kraadi. Täna nii kui hakkasime Granadale lähenema, hakkas termomeeter järjest vähem ja vähem näitama. 13,5 juures olin juba päris mures. Kuid siiski-siiski, seekord meil vedas ja Granadasse on taaskord midagi suvelaadset saabunud, nimelt oli meie saabudes kell 01.30 väljas 15 kraadi sooja. Me gusta muchissimo!
MUSIC=LIFE
Nii ja nüüd õnnitlused neile, kes kogu selle jutu tõepoolest läbi jaksasid lugeda! Tublid olete, ma poleks küll elusees viitsinud:D
Kallid teile ja juba nädala pärast näeb!!!
M.
No comments:
Post a Comment