Seljakotid selga, koju jäägu sumadan!!! Kikilips ja kaap OODAKU oma aega veel.......

...ehk siis lugu sellest, kuidas me mägedes käisime!!! ESTOY MUERTO! Ehk siis hetkel olen omadega täiesti läbi. Enne veel, kui pikemalt mägedest kirjutan, lühiülevaade ka muudest tegemistest. Reedel oli siis kauaoodatud mehhiko toidu õhtu ning tuleb tunnistada, et seda tasus oodata. Päeval üritasin mitte eriti palju süüa, et siis õhtul rohkem jõuaks:D Saime tacosid ja ühte eriti maitsvat magustoitu Carlotat, mis meenutas veidi küpisisetorti, ainult et see oli sügavkülmas seisnud ja veidi ikka teise maitsega. Arvestades seda, et Mehhikos on Pepel ja Adrianal koduabilised, kes neile süüa teevad, siis said nad kokkamisega suurepäraselt hakkama! Vaatasime koos telekast Jackass2-e, hüppasime korraks Erasmuse barrililt läbi kõikidel Mehhiko lipukesed põse peale joonistatud ja siis kõik koju magama, sest kõht oli täis, hea oli olla ja uni tuli ka ruttu=)

ÜHEKS ÕHTUKS MEHHIKLASED!

Laupäeval oli eriti mõnus päev täis Eestit. Hommikul ärkasin, kähku riidesse ja siis eesti poiste Oti ja Andrese juurde. Andres oli Eestist eelmisel päeval pakikese kätte saanud ja see tähendas, et neil oli suitsuvorsti ja musta leiba. Tegime eestipäraseid suitsuvorstivõileibu hapukurgiga. Oi kui hästi maitses! Vaatasime veidi ka Eesti huumorit, tulin koju- skypesin Eesti sõpradega. Kell 7 õhtul algas Eesti teater! Jah, täitsa uskumatu, aga Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid tulid siia teatrit tegema. Väga kihvt oli, sai kõva kõhutäie naerda ja samuti tulid ka mõned folklaulud tuttavad ette, nii et oli ka äratundmisrõõm. Ja no tuleb taaskord tunnistada, et Eesti on ikka imepisike. Üks näitlejatest tabas kohe ära, et käisime samas koolis, üks nendest oli Paabli kontrabassimängija (suvel folgiajal käisin tema kontsertit fännamas), üks tegelane oli mu õe kursaõde. Pärast etendust läksime eesti tüdrukute Kerti ja Marili juurde ja rääkisime päris palju eesti keeles. Nii et pikka juttu taaskord lühidalt kokku võttes: päev täis Eestit!

ÜLIANDEKAD NÄITLEJAD VILJANDI KULTUURIAKADEEMIAST

Ja nüüd jõuan siis lõpuks tänase juurde. Eile leppisime kokku, et läheme taaskord mägedesse(teised olid eelmisel pühapäeval ka käinud, mina mitte). Võtsime sihtkohaks Monachili, väikse külakese, mis on umbes 6 kilomeetri kaugusel Granadast. Ühtlasi tegin ka ärkamisrekordi, nimelt tõusin kell 10.15, sest pidime 11.30 bussi peale jõudma, Granadas pole ma veel nii varakult ärganud!:D Kiirelt võikud valmis, pakkisin koti kokku ja läksin teistega kokku saama, et siis bussi peale minna. Bussipilet oli 1,20 ehk siis samapalju kui siinsed linnaliinibussid. Jõudsime Monachili ja Adriana küsis ka igaksjuhuks, et kus me maha peame minema, kui mägedesse tahame. Sellepeale muigas bussijuht üsna suurelt ja ütles, et eks ta annab meile teada. Pärast saime Adrianaga ka aru, miks ta muigas ega need mäed nii lähedal ei olnudki.

MARILI JA OTT PANEVAD MATKAPLAANI PAIKA

Tublid nagu me olime, hakkasime siis mägede poole tatsuma. Bussipeatusest võttis kuskil 50-60 minutit aega ja siis olimegi mägedes. Tee peal kõndisime läbi kogu küla, nägime hobuseid, oliiviistandusi, kartuli- ja kapsapeenraid, lambaid, sidrunipuid, maitsesime hurmaad. Ühesõnaga nägime kõike ja palju.

KOHALIKUD KUIVATAVAD SÖÖGIKRAAMI

Vahepeal jäime veidi tahapoole ja siis tuli ristmik ja ega me ei teadnudki, kuhu teised täpselt läksid. Läksime siis tunde järgi, 15 minutit polnud teistest kippu ega kõppu. Mõtlesin juba, et kui me neid ei leia, siis jääb Andres kannatajaks, sest tema söögikraam oli kõik Ando kotis:D Tegelikult oli Andrese õnnepäev, sest teised olid ikka sama teed pidi tulnud ja ootasid meid lõpuks järgi. Kui esimese kõrgema mäekese otsa jõudsime, tegime kohe ka pilte ja palju! Ja siis lõi ka mu kõrgusekartus välja, pea hakkas ringi käima ja tulin ääre juurest igaksjuhuks veidi eemale. Aga vaade, mis avanes oli suurepärane.

THE HILLS ARE ALIVE WITH THE SOUND OF MUSIC

Mida edasi kõndisime, seda ilusamaks mägedes läks. Mõnes kohas olid hästi kitsad mägiteed, mõnelpool voolas ojakene. Pühapäevasel päeval oli üsna mitmeid matkajaid tulnud ilusat ilma nautima ja piknikku pidama.

Matkaseltskond oli ka väga lõbus. Kuue pöörase eestlasega ühines ka Adriana, ainuke julge kes viitsis meiega kaasa tulla. Hommikul sain temaga minu maja ees kokku, ta tuli kohale kaks kätt taskus, väike käekotike kaasas. Tee peal hüppasime poest läbi, et ta endale saiakese ja vett saaks kaasa osta, meil eestlastel oli kõikidel ikka korralik toiduvaru kaasas:D Päeva lõpus ütles Adriana, et nautis väga, kuigi teinekord enam ilmselt mägedesse ei läheks. Nojaaa, Mehhikos on ju ka mäed, sellepärast oligi tema jaoks see rohkem ehk trenni eest, ütles et kaua ta neid kive ja puid ikka vaatab:D

Pärast seda kui olime juba poolteist tundi mägedes turninud, pidasime pikniku. Seejärel jalutasime veel edasi ja leidsime veel ühe kõrge tipu ja poiste arust oli väga hea mõte seda kohe vallutama asuda. Me olime aga veitsa väsinud ja pärast sööki oli selline mõnus uimane olla ka, et jäime piknikuplatsile pikutama ja päikest võtma ja poisid ronisid üles kõrgele mäetippu.

LEIA PILDILT ANDO!:D

Esialgu arvasid osad meist, et ehk saab sealt ülevaltkaudu ka tagasi külakesse. Aga niipalju kui minu kogemus ütleb, siis kui omastarust otsetee võtan, satun alati kuskile pärapõrgusse. Nii et lõpuks otsustasime ikka sama teed pidi tagasi tulla. Kõdnisime mööda oja, läbi koopa ja üle rippsilla. Esimest korda kui üle rippsilla tulin suutsin ainult lõpus ühte punkti vaadata ja võimalikult kiiresti üle kõndida. Poole tee peal ütlesin veel Adrianale, et kuule lähme veits kiiremini. Mina ja mu kõrgusekartus:D Tagasiteel suutsin rippsillal olles isegi veidike kõrvale vaadata ja nägin imeilusat vaadet kahe kosega. Tagasitulles oli ka juba veidi jahedam ja seega kõndisime päris korraliku tempoga.

KOOPAELANIK

HIRRRRMUS RIPPSILD

Jalutasime taaskord läbi küla, nägime kitsesid, lambaid ja kohalikke koeri. Keda oli küll tõesti igas mõõdus ja igat värvi. Ühed kutsud olid eriti vallatud ja turnisid akna peal, tegin neist pilti ka:)Õhtu lõpetasin kuuma tassitäie kakao, kohaliku jõulušokolaadi ja mõnusa filmi seltsis. Seekord vaatasin "The Social Networki", mis räägib Facebooki loojast, kes on noorim miljardär maailmas ning ühtlasi minu arvates ka väga geniaalse mõtlemisega, et üldse suutis sellise ülemaailmse suhtlusvõrgustiku toimima panna. Film meeldis väga, ühelt poolt sellepärast, et see oli tõsielu põhjal kuid teisest küljest pani see ka väga paljude asjade peale mõtlema. Kas tõesti on nii, et "You can trust noone but yourself?", ei tahaks hästi uskuda, kuid film oli elav näide selle lause kinnituseks. Aga sellegipoolest jään jätkuvalt optimistlikuks ning leian, et kõik inimesed on ilusad ja head! Vähemalt mingil viisil=)

TASSIKE KUUMA KAKAOD & ÜKS PISIKE MUFFIN

Suured kallid ja ilusaid unesid, minul tuleb küll pärast tänast väsitavat matka väga magus uni!

M.