Auntie Mariin

"When the first baby laughed for the first time, the laugh broke into a thousand pieces and they all went skipping about, and that was the beginning of fairies. And now when every new baby is born its first laugh becomes a fairy. "

Eile oli üks parimaid päevi mu elus. Hommikul hakkasin ennast just õue sättima, et tööle minna ja telefon helises. Malthe helistas ja teatas, et olen nüüd tädi Mariin. Mul venis suu kohe kõrvuni ja käisin päev otsa muie näos ringi. Väike Leonora sündis 8.juunil hommikul kell 4.46. Uskumatu, käisime haiglas külas ja ma lihtsalt ei raatsinud teda käest ära anda. Kõige nummim laps keda ma üldse kunagi näinud olen! Ja ma kavatsen olla parim tädi maailmas. Juba ootan, kuidas kunagi saab Nora mulle suvevaheajaks külla tulla ja saame koos igalpool käia ja teha kõike,mis ta tahab....Ma ei oskagi ausaltöeldes sõnadesse panna, mis tunne see on. I'm overwhelmed with joy võiks vist öelda. Malthe ütles nii ägedalt, selle peale kui ma ütlesin, et väiksest printsessist saab klaverimängija, sest tal on nii pikad näpud... Ta ütles, et "She could be everything she wants to be. Maybe the first person who walks on Pluto. Everything!"
Onju ta on kõige nunnum plikatirts ever? Nüüd ootan päevad läbi, et saaks jälle Odensesses külla minna... Pärast Odenses käimist tulid Therese ja Ole enda perega farmi õhtusöögile. Alati kui Mai Louise, Mariuse ja Max Emiliga kokku saan tekib suur tahtmine taani keel ära õppida. Mai Louise vaatab enda suurte pruunide rosinasilmadega otsa, seletab pika jutu maha, mina ütlen selle peale ainult jaja. Kui keegi täiskasvanu läheduses on siis küsin muidugi, et "Could you pleaaaaase translate?". Nii oligi, et lubasin eile Mai Louisele, et mängin tema ja Mariusega padjasõda, ilma et ise sellest arugi oleks saanud. Ja no mul pole aimugi, mis ma talle kõik veel kokku lubasin, sest ma ei saanud sõnagi aru. Aga mõnus oli vahelduseks pisikestega jahmerdada. Käisime veel õues kiikumas, mängisime kiisudega. Hoidsin väikestel silma peal ühesõnaga. Kassipoegadest oli küll kahju, kui Mai Louise nad enda kätte sai. Ta on nagu väike röövliplika, ronib mööda kive ja puid, väike kassipoeg kuidagi vaevu-vaevu ühes käes.
Pärast kui vannitamisaeg tuli, siis nõudis Mai Louise, et Madiin(nii ta mind kutsub, sest ei oska korralikult teravat r-tähte öelda) nendega koos vannituppa tuleks. Asi lõppes sellega, et pisikesed patertasid kolmekesi vannis ja mina olin riietega vanni ääres ja läbimärg, sest nende meelest oli kihvt veesõda teha ja muidugi jäin mina ka ette. Tulid lapsepõlverõõmud meelde:P

Mis siis veel vahepeal põnevat on juhtunud? Ilmad on suht kehvaks läinud, koguaeg vihmutab ja on pilves. Nii et olen nälkjaid tapmas käinud. Neid on siis megalt palju. Eelmise aasta augustis oli neid nii palju, et nad olid mööda maja seinu ja suuri aknaid pidi üles hakanud ronima. A ma sellest ei hakka lähemalt rääkima, mismoodi ma neid tapan, äkki loevad mõned nõrganärvilised ka seda teksti. Vot nii! A nüüd vist lähengi tagasi tööd tegema. Selles mõttes on hea, et vaba graafik, tööd teen siis kui tuju peale tuleb. Mingeid kindlaid töötunde ei ole. Kui tahan võin hommikul kaua magada (aga ärkan ikka äratuskellaga, hommikul on kuidagi mõnusam tööd teha mu meelest). Aga ok, aitab siis. Üks asi veel: I'm the happiest person alive!:)

Hugs & kisses!

Auntie M.