Teisipäeval tegin tööd. Käisin ploomidel oksi lõikamas ja pärast nägin välja nagu oleks sõjas käinud, kõik käed olid kriimustusi täis(sest et nendel okstel, mis ära pidin lõikama olid okkad- nice!). Sattusin nii hoogu, et astusin sipelgapesast 5 cm kauguselt mööda, hea et sisse ei astunud! Siis sõitsin veel traktoriga, millel oli suur järelkäru. Pidin oksad lõkkeplatsile toimetama sellega. Jõudsin siis lõkkeplatsi juurde ja peatasin traktori kinni, aga siis see hakkas mäest alla veerema( sest ma arvasin, et on kaval poole mäe peal seisma jääda, et siis on lõkkele lähemal ja ei pea nii kaugele tassima oksi). No ega ei jäänudki muud üle, kui sõitsin eemale jalkaplatsi äärde ja hakkasin sealt siis tassima. Õhtupoole ronisin katustele, et saaks vihmaveetorusid puhastada(ei, ma ei karda kõrgust, mkmm!). Aga ma olen aru saanud, et hirmud ongi selleks, et neid ületada(välja arvatud juhul, kui jutt käib ämblikutest).
Kolmapäeval tegin tööd. Ronisin jälle katustele. Ühes kohas pidi redeli ikka väga järsult püsti panema, Jyrgen jalutas ka just parajasti mööda. Ütlesin, et "I hope I won't fall down". Selle peale ta seletas mulle, et kui üleval olen siis võin vabalt redelit vasakule-paremale liigutada ja , et kui ma clever girl olen, siis ei kuku alla. No tundub, et olen clever, jäin ellu!:P Ja kõrgust kardan endiselt:D
Selleaastane jaanipäev möödus hoopis teisiti kui tavaliselt. Näiteks eelmise aasta jaanipäeval olin kummimadratsiga Peipsi peal, nii ära põelnud, et kampsun oli seljas ja hakkasin Venemaa poole triivima.
Ja mängisin liivarannas "veits" meeleolukas tujus Twisterit, loogiline et võitsin. Sest teistel oli veel rohkem raskusi püsti püsimisega:D Ja hommikul kui avastasime, et meist mõnisada meetrit eemal on burksiputka, oi see oli üks rõõmsamaid hetki meie kõigi elus...Palju häid mälestusi!
Sel aastal käisime jaanipäeva ajal hoopis sünnipäeval - Mai Louise sai aasta vanemaks. Hirmus pugimine toimus, nagu oleks jõulud ja jaanipäev ja sünnipäev kõik ühe korraga. Terese oli mingit hull nämmut kooki ka teinud, nii et pidin 3 tükki ära sööma. Küsisin kohe retsepti ka ja kui kunagi nii kaugele jõuan, et küpsetama hakkan, siis saan siia ka kirja panna:P Siis grillisime veel ja tegime lõket. Mai Louise ja Marius tahtsid, et ma nendega wiid mängiks. Neil oli mingi tantsumäng, et ekraanil keegi tantsib ette ja siis sa pead samal ajal samamoodi liikuma. Hakkasin siis mängima ja sattusin nii hoogu. Alati kui tantsin siis unustan ära, mis ümberringi toimub ja kas seal üldse veel kedagi on. Tantsisin "Who let the dogs out?" laulu järgi. Muidugi laulsin kõva häälega kaasa ka! Kui laul ära lõppes ja omast mullist välja tulin, pöörasin ringi ja vaatasin, et kõik olid ukse peale kogunenud ja plaksutasid mulle:D Suht naljakas oli ja oleks tahtnud maa alla ka vajuda...:DAga wii tantsukas on nüüdsest mu lemmik. Ja teisel kohal on poksimine. Kunagi läksime öösel pärast pidu webmediasse wiiga poksima, Taavi filmis veel ka ja see video oli ikka megakoom:D
Kui eile sünna ajal õues istusime lendas üks helikopter üle ja selgus, et see oli Malthe onu. Tal on Taanis kaks kodu ja siis autosõit võtaks liiga kaua aega ja lendab sellepärast lendab helikopteriga, et aega kokku hoida. Maarit ütles, et ta on ka sellega lendamas käinud, nii kihvt, tahaks ka. Õhtul laulsime veel lõkke ääres mingit taanikeelset jaanipäevalaulu, viis oli päris raske, hääldusest ma parem ei räägigi. Aga hääldasin nii nagu mul oleks kuum puder suus ja keel pehme ja hästi halb olla ja tundus, et tuli päris hästi välja:D Pilte ma ei ole jõudnud veel arvutisse panna, nii et ei saa siia ka lisada kahjuks.
Aga taanlased ise ütlevad ka, et selle hääldusega on selline lugu, et nad söövad kõik sõnalõpud ära ja ega nad ise ka alati päris täpselt ei tea, kuidas mõnda sõna hääldama peaks. Mida rohkem aega siin olen, seda enam tundub, et võiks taani keele selgeks õppida. Natsa saan juba aru ka. Iga päevaga sõnavara täieneb, loomade koha pealt olen juba päris spets. Tean, kuidas on kassipoeg ja kana ja jänes ja koer. Terese üritab minuga järjepidevalt taani keeles suhelda, kogemata. Eilsel süntsil Hakkas Ole õde minuga ka taani keeles rääkima, täna käisime Jyrgeni noorima venna juures, kes hakkas minuga samuti taani keeles rääkima. Ju siis olen nii taanlase nägu...
Ongi umbes nädalake veel jäänud ja siis on hellõu Estland! Viimastel päevadel on päris suur igatsus tulnud. Mitte niivõrd Eesti järele, aga inimeste järele. Täna pani i-le täpi muidugi see, et Raxu pani jaanipäevapildi üles. Nad käisid Lemmerannas, it would have been perfecto! No, Lemmerannas. Ma olen täiesti sõnatu, mu lemmikkoht maailmas! Aga sel suvel ei tea, kas saangi sinna. Sest täts ütles, et neil suvilas ehitatakse ja seega nad ise sinna suvitama ei lähegi:( Pilt iseenesest on peaaegu, et täiuslik...Ainult üks pisike asi on puudu: MINA! Oh, how I miss you guys! Aga juba varsti...Ja sellest tuleb the best summer ever!
Aga no olen tubli ja pean veel vastu ja kohe kui tagasi, siis lähme kõik koos Hiiumaale ja on jälle tore. Ma ei kujuta ette, mis veel siis saama hakkab, kui Hispaanias pean 4 kuud olema, aga eks aeg näitab. Võib-olla hakkab nii meeldima, et ei tule kodu enam meeldegi. Täna sain päris kõvasti naerda ka, olin üle pika aja msnis ja kuulsin Eesti uudiseid. Selgus, et tartukatel läks jaanipäev ka kohati suht käest ära. Näiteks Arli sõitis auto pagasnikus, sest nad ei mahtunud muidu ära:
Ta ikka oskab! Ja siis nägin veel ägedaid fotosüüdistusi. Ja muidugi tuli veel suurem igatsus peale. Sel aastal pean enda igasuvist traditsiooni kahjuks lõhkuma ja ei lähegi Tõrvasse Pauka sünnale. Niuts. Igal aastal oleme Määrjaga sinna hääletanud ja tagasi. See on nagu märks suve algusest, aga sel aastal tuleb suvi teisiti. Aga Maarja, me teeme selle peo tasa, for sure! Nii, et pane vaim valmis, varsti olen tagasiiiii ja loodetavasti oled ka mind lennujaamas nende samade aksessuaaridega ootamas:
Kell on jälle märkamatult palju saanud, nii et on aega Mati Unega pisut tutvust teha. Kuigi täna on peaaegu, et täiskuu nii et eks paistab, kas uni tuleb üldse.
M.
No comments:
Post a Comment