The monk who sold his Ferrari

Eile leidsin lõpuks aega ja tegin algust uue raamatuga. Tegelikult alustasin selle raamatu lugemist juba eelmisel suvel, aga millegipärast jäi lugemine pooleli. Ja kooli ajal ei ole olnud aega eriti muud lugeda kui ökonomeetria konspekti ja programmeerimise käsiraamatut algajatele(Python!):D Praegu on küll selline tuhin sees, et ei taha raamatut käest ära pannagi, nii huvitav on. Raamat ise meenutab mulle veidi Jack Londoni "Martin Edenit"(mis on üks mu lemmikuid), kuna see räägib samuti sellest, kuidas ennast tuleb pidevalt täiendada ning ei tohi paigale seisma jääda ning kunagi ei tohi rahul olla selle teadmistepagasiga, mis juba omandatud, vaid alati tuleb edasi püüelda! Raamat ise näeb välja selline( väga andekas kaanepilt minu arvates!):



Kui ükskord raamatu läbi saan, panen siia mõned märkimisväärsemad ütlused ka kirja. Endal on ka hea kunagi vaadata ja meelde tuletada. Eile õhtul sain empsult ka kaks pikka kirja. Lugesin ja naersin omaette, ta on ikka paras koomik. Üldsegi on mul maailmaparim ema(kuigi ma usun, et igaüks arvab enda ema kohta samamoodi). Emm kirjutas, kuidas neil läheb ja et ta tunneb must puudust, sest et tal on üksi igav rattatamas käia...Nii et ei ole küsimustki, kust ma enda rattapisiku olen saanud. Ükskord kui koos rattaga sõitmas käisime oleks ta peaaegu vastu puud sõitnud...Ütles, et jäi vaatama kui pruunid jalad tal on:D Ja sealt pärisingi ma ilmselgelt enda blondid hetked...Kõik head ja vead, mis mul on, on geenidest ja alati saab vanemate kaela ajada kui millegi "andekaga" hakkama saan! Aga igatahes ma loodan, et kunagi kui olen sama vana kui emm, olen täpselt sama äge ja ilus ja tore ja hea ja mõistev ja armas ja sõbralik ja lahke ja hoolitsev ja kuulav ja naljakas ja tore ja nooruslik ja hea vestluskaaslane ja ....See nimekiri võiks vist küll lõputu olla! Panen ühe pildi ka enda kõige nunnumast empsust, keda võiks tegelikult pidada ka hoopis meie neljandaks õeks(eelmisel aastal mingid mehkad hakkasid meiega Hiiumaal liini ajama, kui empsuga koos poes käisime:D):



Tuli korraks väike koduigatsus...Aga samas on nii mõnus, et Taanis on ka osake perest, siis ei ole üldse nii hull. Üldsegi on üks mu põhimõtetest, et : "No matter what, family comes first!" Ja nii ongi!

Täna kui Maariti ja Leonoraga jalutamas käisime sai jälle päris kõvasti naerda. Mannuga koos on alati, et juttu jätkub kauemaks ja kõhulihased saavad mõnusat trenni. Kõndisime mingist kogunemisest mööda, kus oli päris palju tumedanahalisi ja moslemeid. Ja no ütlesin siis, et immigrantide kokkutulek. A siis taipasin, et sõnast immigrant nad saavad aru ja peaks hoopis sisserändaja ütlema. Ja lõpuks jõudsime järeldusele, et hoopis põuepommarite kokkutulek oli( sest terrorist on ju rahvusvaheline sõna, seda ei saa samuti kasutada!). Jalutasime siis edasi ja no täiesti uskumatu, kui ennasttäis need jalgratturid siin Taanis ikka olla võivad. Läksime ülekäigurajast üle, roheline tuli põles jalakäijatele ja mingi rattaga tädi kimas mööda rattateed meie poole ja lasi veel kella ka, et me talt eest ära tuleks. Uskumatu ülbus. Veidi aega hiljem nägime kõige nunnumat koera üldse! Mina, kes ma olen täielik kassiinimene, leidsin ennast korraks mõtlemast, et sellise võtaks küll koju:


Nunnumeeter läks sajaga põhja ja enamgi veel! Tuli välja, et tegemist oli üheksanädalase puudlikutsikaga, nimi läks mul juba kahjuks meelest ära. Ta oli sama pisike nagu kassipoeg, no ülimalt arrrrrmas. Omanik oli nii lahke ja lubas teda paitada ja nunnutada ja ütlesime talle, et kindlasti leiab ta kutsuga jalutades endale koguaeg uusi sõpru. Nii et mehed, kui tahate endale uusi naistutvusi, siis võtke siuke pisike nunnukas ja minge temaga jalutama. Naiste tähelepanu on garanteeritud! Palju parem meetod kui see, et sul on mingi uhke pann perse all(vabandust väljenduse eest:D)!

Õhtul tegime muuvinaidi. Väike kebab ka kõrvale( juba kolmandat korda elus sõin!)- üks mu lemmiktoitudest hetkel. Film ise pidi olema thriller. Tutvustuses oli kirjas, et see on selline film, mida sa aasta pärast vaatamist ei suuda veel ka unustada. Isegi kui sa väga tahaksid. IMDBst tsekkisin skoori ka, 7,5 punkti 10st-täiesti arvestatav. Panime siis filmi peale ja...Pärast esimest viit minutit tundus see jube masendav film. Pärast kümmet minutit pöörasin pilgu kõrval. Kuskil paar minutit hiljem teatas Maarit, et tema ei taha seda näha, nõustusin momentaalselt. Filmi nimi on siis "The road". Kui kellelgi huvi, siis vaadake ära ja rääkige mulle ka, kuidas oli. Ma usun, et hea film, kuid reedeseks filmiõhtuks ikkagi liiiiga sünge. Tegelikult on mul hetkel nimekirjas veel paar filmi, mida Mathias soovitas. Vaatan kui mõni õhtu viitsin, siis vaatan ehk midagi neist ära:)

Homme siis jälle farmi ja saangi taaskord oma lihtsat elu jätkata. Järgmisel nädalal ootab mind kaks sünnipäeva ees, kuhu suure tõenäosusega minek. Aga eks siis kirjutan nendest ka ehk täpsemalt pärast seda, kui nad juba toimunud on. Praegu on jube suur uni peal(nagu enamus ajast:D), aga keegi hakkas rakettidega akna taga paugutama. Nii et ei kujutagi ette kuidas see magamine nüüd välja näeb. Igatahes ootan endiselt suve...Või no vähemalt ilusad päikselised ilmad võiksid juba tagasi tulla, et saaks ikka veidi jumet ka peale ja ei peaks suvel randa minema valge nagu luik. Okei, pean nüüd tunnistama, et ma ei saa klahvidele enam eriti pihta ja seega on ka kirjutamine äärmiselt raskendatud...

Good night, sleep tight!

M.