Nii, lõpetasin just hommikusöögi ja kohvi (jah, ma tean küll, et kell on eesti aja järgi kaks)...Niiiii suur uni oli lihtsalt, et tahtsin ennast korralikult välja puhata.

Eile hommikul hakkas siis seiklus pihta. Logistasime hommikul kohvritega Oeconomicumi. Õnneks tuli Triin ka kohvriga, sest pidi Tallinna minema, üksi oleks küll veits naljakas olnud:D Kohvrid saime kohvikutädi juurde jätta, kes tahtis suure tuhinaga minu eest reisile minna, õnneks kui pärast arvestust kohvri järgi läksin olid nii kohver kui kohvikutädi veel täiesti alles. Arvestus sai tehtud ja suvi võis alata:P Freedom, no more school, no more obligations, no more work, no more stupid home assignments! Tere suvi!:)

Bussiga loksudes oli kõvasti aega, et igasuguste asjade üle järele mõelda. Triin jagas minuga veits tarku mõtteid, eriti jäi meelde ta ema soovitus: "Vali endale mees, kes sind armastab, mitte mees, keda sina armastad!" Ideaalvariandis oleks muidugi hea kui on ikka mõlemapoolne armastus, kuid alati kipub millegipärast nii olema, et üks osapool armastab rohkem kui teine.
Tallinnas oli enne lendu veel kõvasti aega, andsin kohvri ära ja sain Ülemistes Raxuga kokku, tsättisime, käisime söömas ja tegime veidi šopingut. Kohvris oli paar ülekilo, mis on minu puhul täiesti tavaline. See pani jälle mõtlema, et peaks endale kaalu muretsema. Võtsin siis enda hispaaniakeeleõpikud välja ja kohver läkski läbi...Muidu veel selline tähelepanek, et kui tahad Tartu tuttavaid näha, keda pole mitu aastat näinud siis mine kindlasti Tallinnasse. Bussi peal nägin Maritit ja Ülemistes jalutas Kaspar vastu...Ei mäletagi, millal teda viimati nägin. Lubasin, et lähen suvel tema juurde maasikaid ostma:D

Nii ja siis oligi aeg käes lennuki peale minna. Üllataval kombel ei hakanudki ma sel korral turvaväravates piiksuma ja sain rahulikult turvakontrolli läbitud. Tavaliselt võin reisides teistega ükskõik mille peale kihla vedada, et hakkan piiksuma, mind tõmmatakse kõrvale ja katsutakse läbi. Üldjuhul on see kümnel juhul üheksast nii. Eile oli vist see üks kord kui ma ei piiksu. Veits oli ärevus ka sees, esimest korda üksi lendamas ju. Et kas leian ikka rongijaama üles jne. Ärevus oli täiesti põhjendamatu, kõik sildid olid ilusti väljas, igaksjuhuks küsisin mööduvatelt inimestelt ka, kas olen ikka õigel rongil ja sain jaatava vastuse. Kuna rong oli suht rahvast täis küsis üks abivalmis mees, kas ta võib mu kohvri üles istmete kohale riiulile tõsta ja mu kõrvale istuda. Selle peale ma muidugi ei tulnud, et ta pool tundi enne mind rongist maha läheb. Aga Odense lähendes tõusin püsti ja tundsin, et olen tugev nagu Pipi Pikksukk, kes enda hobust sirgetel kätel ringi tassis. Haarasin enda pea kohalt riiulist 21 kilose kohvri...Tirisin selle alla...Ja seejuures ei kukkunudki ümber:D Muidu rongisõit oli hästi mõnus, alguses oli selline hea veits vihmane ilm ja siis on minu meelest nii mõnus bussi või rongiga sõita. Väljas veits tibab ja on hämar ja saab mp3st head muusikat kuulata ja mõnusaid mõtteid mõelda. Otsisin enne reisi enda mp3e üles, ma polnud seda kuskil 2 aastat kuulanud, sest et kaotasin toitejuhtme ära ja ei saanud enam akut laadida...A ostsin siis uue juhtme ja no sellised laulud on seal täpselt peal, millega keskkool meelde tuleb ja veel igasugused mälestused. Lõpupidu, suved ja peod Paldiskis, 12. klassi sügis ja talv, esimene Hispaania reis.....Oli paljust mõelda ühesõnaga!

Täna hommikul põõnasin ikka meeletult kaua, aga nii hea oli ennast välja puhata. Enne jäigi kirjutamine pooleli, sest pidime Manniga linna peale minema. Nägime väikest liiklusõnnetust pealt. Mingi tsurka tagurdas ülekäigurajal ühele rolleriga vanamehele otsa ja tal jäi veel muidugi õigust ülegi. Vanamehel kukkus korvike koos toidu ja riietega rolleri küljest asfaldile, aitasime selle siis tagasi panna ja jalutasime edasi. Käisime Hans Christian Anderseni pargis jalutamas, ühes kohas oli jõusaal pargi alla rajatud. Hästi mõnus, saab värskes õhus musklit kasvatada:D Proovisime kõik masinad läbi ja siis kõndisime edasi. Jõudsime mingisse kohta, kus sai paate ja vesirattaid laenutada, aga mõtlesime, et oleme kavalad ja lähme sinna ükspäev Malthega tagasi, et siis saame paadi laenutada ja Malthe sõuab:D Võtsime jätsid, istusime parki maha, jutustasime, naersime ja juttu jätkus kauemaks...Lõpuks kui koju jõudsime oli jälle uni ja kuna mul on puhkus siis sai rahulikult lõunauinakut teha:D Sellesmõttes sobiks mulle täielikult hispaania elustiil. Hommikul mingi 10-11 ajal tööle-kooli, lõuna ajal siesta ning õhtul korralik fiesta! Tundub, et sündisin valesse riiki...

Vaatasin kohe raamaturiiulid ka üle, et midagi põnevat lugemiseks haarata. Võtsin siis The Sunday Times'i bestselleri "Cityboy". Raamat peaks rääkima ühest Euroopa finantssektori ärihaist ning tema pöörasest igapäevaelust ning rahamaailma telgitagustest. Peategelase põhimoto on kirjutatud esimese peatüki viimasel lehel: As for me I gain strength from Nietzsches adage: "That which does not kill you, makes you stronger". Nii et loen huviga edasi, kuna mu enda üks peamistest motodest on ka just seesama lause. Kuidas mulle saaks selline tegelane lihtsalt mitte meeldida?:P


Täna avastasin Taani kohta kaks asja( mitte, et ma seda varem teadnud ei oleks, aga tuli lihtsalt uuesti meelde). Esiteks kui sul jalgratast ei ole, siis sind pole olemas. Linnas on kõigil jalgratas või isegi mitu, nii et üle tee minnes tuleb ettevaatlik olla, et mõni ratas sind alla ei ajaks. Ja teiseks see, et absoluutselt kõik Taani kodud on valged. Vaatasin maja/korterimüügi kuulutusi. Ligi 30st kuulutusest kõigil olid pildid valgete seintega kodudest. Okei, valetan. Ühe maja sisekujundus oli helehallide seintega! Aga ok, praegu pean lõpetama, teeme filmiõhtu. Aaa, üks asi vajab veel mainimist. Maarit teeb lihtsalt kõige paremat hakklihakastet ever!:D

M.